Kommentaar - Vajame väärikuse väärtustamist (2)

Üksikasjad

Laupäev, 12 September 2020 13:11

Eesti Elu Nr. 36 2020 - Sirje Kiin

Sirje Kiin - foto: Taavi Tamtik (2014)
(Ilmunud ajalehes „Postimees“, 5.09.2020)

Viimne võimalus

Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
peab olema - siis võltsist viimne võlts
ja kaunidusest viimne kaunis,
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu -
ning kannatuse viimne katse! -
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.
Juhan Liiv


Kui olin Tartu Ülikooli esimese kursuse eesti filoloogia üliõpilane, vaevalt 18-aastane noor inimene, saadeti meid suvel rahvaluule praktikale, et koguksime rahvalaule, rahvakeelt ja lugusid. Mina sattusin Rannu piirkonda, Võrtsjärve äärde. Leidsingi sealtkandist paar toredat, lahket ja jutukat vanamemme, kes olid valmis mulle laulma ja jutustama. Mingeid peeni salvestamisriistu meil toona polnud, pidime kõik need rahvalikud lood sõna-sõnalt käsitsi üles kirjutama. Elukogenud naised tajusid muidugi kohe õhust, et tegu on verinoore süütu neitsiga ja nõnda hakkasid nad, kelmikad naerukurrud silmanurgas, mulle kohemaid üksteise järel üha ropemaid rahvalaule ette laulma. Mina kirjutasin usinalt kõik üles, sisimas põledes piinlikkusest ja kohkumusest. Üks memm viis mu päiksepaistelisel pärastlõunal tare taha heinamaale ja näitas isegi koha kätte: „Näh, siin mättä pääl oll` mä tettü!“

Olin oma vanuse kohta üpris suure lugemusega, kogu teismelise-ea innukalt vähemasti raamat-kaks päevas, aga kõrgkirjanduse sõnavara, millega olin peamiselt kokku puutunud, n e i d sõnu kunagi ei sisaldanud. Kurat võtku, oli absoluutselt kõige karmim rida, mida olin näiteks Betti Alveri luules kohanud (luuletus Kuradile mingu mure). Isa oli ka vahel kuradeid vandunud, kui miski lõputul autoparandamisel viltu läks. Ühesõnaga, mu toonane roppkeele pagas oli olematu.

Aga mida päev edasi, seda enam hakkasin harjuma ja kuu aega kestnud praktika lõpuks tundsin noore filoloogihakatisena isegi teatud uhkust, et olen nüüd tuttav ka eesti rahvaluule ja -keele madalstiiliga. Sellest folklooripraktikast saadik ei üllata, jahmata ega ehmata mind põhimõtteliselt enam ükski roppus ega rängem sõnapruuk. Olin emakeelt selle mudase põhjani tundma õppinud.

Aga - igal sõnal, igal stiilil on keeles ja üldisemalt kogu ühiskondlikus suhtlemiskultuuris oma koht. Kes määrab ära, kus on sobiv kõrgstiil või madalstiil või hoopis keskmine, neutraalne, nö ametlik, näiteks seadusandluses pruugitav kõnestiil, see ongi küsimuste küsimus. Püüan sellele küsimusele vastata paari kodumaise kultuuriteoreetilise mõtteviisi abil.


(Pikemalt Eesti Elu Nr. 36 2020 paber- ja PDF/digilehes).
 

Sirje Kiin, Eesti/Ameerika

• Järgmine