Subscribe Menu

Kommentaar – Pandeemia õppetunnid


Mida õpivad riik ja tema kodanikud läbi raskete aegade? Pandeemia ränk võim paratamatult loob sügavaid muudatusi inimloomuse põhieeldustes. Igapäevased käitumismustrid, inimeste väärtused ja ühiskonna juhtivad põhimõtted võivad kõik pandeemia tõttu kaduda teadmatusse. Loomulik reaktsioon on mõelda, kas need muudatused on ajutised või permanentsed? Sellised kriitilised olukorrad paraku külvavad hirmu ja ebakindlust. Viimase aasta koroonaviiruse puhkemise kaos kuulub sellesse kategooriasse. Õnneks, vaadates viimase paari kuu jooksul ilmunud teaduse andmeid vis-à-vis vaktsineerimiste ja koroonajuhtumite trendi on lõpuks näha valgust tunneli lõpus.

Ükski olukord ei kesta igavesti ning mõne aja pärast jäävad maskid ja sotsiaalse distantseerumise reeglid ajalukku. Enne kui tormata edasi helgesse tulevikku, tuleks natuke mõtiskleda viimase pooleteise aasta sündmuste üle. Sügav peegeldumine mängib elementaarset rolli kollektiivse vaimse tervise tasakaalustamisel. Ta aitab inimestel paremini mõtestada elu olemust ja suhtumist rasketesse teemadesse rahulikult. Tuleb mõelda, arutada ja võidelda selle nimel, et aidata inimestel edasipidi paremini ja targemini elada. Nii sünnivad leidlikud ideed ja lahendused, mis võivad olulist rolli mängida järgmise kriisi ennetamisel.

Üks vähestest võitjatest pandeemia ajal on olnud loodus. Üllatavalt palju tõendeid näitasid, kuidas õhureostus vähenes, loomad said uuesti rahus elada ja erinevad taimed hakkasid kenasti õitsema. Keskkonna positiivsed tulemused ei ole iialgi juhuslikud saavutused. Inimeste käitumismustri muudatused ilmselgelt mõjutasid looduse taasärkamist. Seetõttu peaks iga inimene nüüd enda käest kriitiliselt küsima: mida ma tegin viimase aasta jooksul, mis aitas keskkonda? Kas sõitsid vähem autoga, tarbisid vähem, istutasid uue puu? Peamine õppetund oli see, mida iganes tegid sellel ajal, peaks edasi tegema. Kui laiemalt vaadelda, on jätkusuutliku elustiili peaeesmärk planeeti säilitada mitte vaid endale, vaid enda lastele ja lastelastele. See on õilis missioon, mille poole peaksime kõik oma igapäevaelus pürgima.

Viimase aasta võitlus koroona vastu tõi välja näite, kuidas terve maailm võitles ühise vaenlase vastu. Ükski inimene, sõltumatu vanusest, soost, rassist, usust või majanduslikust olukorrast ei olnud kaitstud viiruse eest. Kõik inimesed olid absoluutselt võrdsel tasandil. Selline võitlus osutus üpris harukordseks, kuna inimesed on läbi ajaloo harjunud võitlema üksteisega ja teiste gruppide vastu. Sellel korral vaenlane oli nähtamatu ja kiire, kuid õnneks siiski mitte võitmatu. Erakordsel tasandil ühise vaenlase võim galvaniseeris terve inimkonna erilisse koostöösse sama eesmärgi nimel.

Psühholoogia näitab, et kui võidelda koos teiste inimestega, siis kipub tekkima nende inimeste vastu lugupidamine ja austus. Sõdurid jõuavad koju sõjast mitte võõrastena, vaid vendadena. Just sellel printsiibil peaks ühiskond edasi liikuma: üheskoos kõik koos! Isiklikud vimmad, riiud ja kaklused jäägu minevikku, aega, kui viirus hakkas kogukonde hävitama. Piltlikult öeldes, kui oleme kord elevandiga võidelnud ja hakkama saanud, miks siis uuesti hakata võitlema sääskedega. Pandeemia õpetas meile: laienda silmaringi, ava oma süda, näita kaastunnet ning ohjelda egoistlikke mõtteid. Kuldne küsimus: kas see õppetund kestab?

Karl Herbert Grabbi, tehnoloogia- ja ärikonsultant


Read more