AVALIK KIRI EESTI NELJANDALE VÕIMULE

• Prindi

Lisainfo

Reede, 24 Mai 2019 19:00

Eesti Elu Nr. 21 2019 - Harri Kivilo

Analüüsides kõike, mida riigivõimu erinevad hal-dusorganid ja võimulolnud erakonnad on kuni 14. Rii-gikogu valimisteni teinud ja tegemata jätnud, tuleb tõsise murega tõdeda, et riigivõimu ei ole teostatud „üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate sea-duste alusel“ (ps §3). Ilma et meie päevalehed ja Rah-vusringhääling oleks märganud tähelepanu juhtida Ees-ti suveräänsust ohustavale olukorrale. Alates augustist 1991 on riigis pidevalt suurenenud vene ja inglise keele avalik kasutamine. Nõukogude Liidu poolset Eesti okupeerimist ja genotsiidi ulatuslikku teostamist on käsitletud justkui ajaloolist paratamatust. Täiesti tü-hiseks on peetud Ameerika Ühendriikide kõrgemat rii-givõimu nõustanud politoloogi, Paul Goble, hoiatust, et „Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ei saa pidada „mingiks ajalooliseks õpetlaste vaheliseks nääklemiseks; asi seisneb reaalses poliitikas ja re-aalses võimus, mitte ainult möödunud sajandil, vaid praegu ja ka tulevikus.“ (EWR 07.02.13). Paul Goble on tungivalt soovitanud ka mitte hetkekski un-ustada, et „Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis, nagu see oli enne seda, kui Nõu-kogude Liit okupeeris Eesti.“ (Postimees 30.05.13). Ees-ti on olnud rahvusvaheliselt tunnustatud ja lugupeetud riik 1920. aastast alates, vaatamata sellele, et poole sa-jandi vältel oldi olemas vaid de jure staatuses. Eestile oleks lausa hukatuslik, kui jätkaksime senini ra-kendatud välis- ja sisepoliitikat. Et Venemaa Föderatsioon on senini Eestit pidanud Nõukogude Li-idust lahkunud liiduvabariigiks, on täiesti üheselt mõistetavalt sätestatud piirilepingus, mille Eesti all-kirjastas veebruaris 2014.

Lausa hämmastama panevalt on meie riigi neljas võim oma lugejatele/kuulajatele kinnitanud, et Eestit on senini hästi valitsetud. Ent ometi ei ole meie päeva-lehed ning Rahvusringhääling mitte ainsalgi korral ava-likult analüüsinud, kas „hästi valitsemine“ on põhinenud meie põhiseaduses sätestatud õigustel ja kohustustel, mida tuleb täita eesti põlisrahvusel, sis-serändajail, riigivõimul ning neljandat võimu moo-dustaval ajakirjandusel ja Eesti Rahvusringhäälingul.

Julgen järeldada, et neljanda võimu esindajad soovivad, et Eesti oleks edasi suveräänne, nagu ta oli suurema osa rahva hinnangul okupatsioonieelsel ajal. Selle soovi kohaselt peaks neljas võim oma lugejatele/kuulajatele põhjalikult selgitama, kas meie väga väike põlisrahvus saab tagada eesti keele ja kultuuri püsima jäämise Venemaa Föderatsiooni või Euroopa Ühendriigi hal-dusüksusena. Ilma selles loos käsitlemata Nõukogude Liidu justkui olematuks unustatud väga räiget ja väga pikaaegset inimsusevastast kuritegu, peaksid Eesti ko-danikud ja elanikud olema hästi ja erapooletult teavi-tatud, miks pärast 1992. aasta põhiseaduse vastu-võtmist ei ole nõutud Venemaa Föderatsioonilt:

1.täita baaside lepingus määratud kohustus viia Ees-tist välja Vene väed nii pea, kui sõjaline olukord seda võimaldab, kuid hiljemalt 10 aastat pärast sõja lõppu;
2.heastada Eestile kõik Nõukogude Liidu poolt tekitatud väga suured majanduslikud ja vaimsed kahjud („Eesti okupatsioonikahjud ja inim-kaotused“ Autor: Jaak Haud, Anto Raukas, Vello Salo, Peep Varju,);
3.paigaldada tagasi Eesti Vabariigi ja Venemaa va-helised maismaa piiritähised Tartu rahulepingus määratud paikadesse.

Eespool esitatud küsimustele vastates tuleks lähtuda ka sellest, et: 16. jaanuaril 1998 allkirjastati Balti Harta, mis sõnastab, et „Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu vahelised sõbralikud suhted on katkemat-ult kestnud aastast 1922 alates.“ Veelgi olulisemalt meenutatakse Hartas, et „Ameerika Ühendriigid pole mitte kunagi tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu vägivald-set liitmist Nõukogude Liitu aastal 1940, vaid on nende riiklikku iseolemist korduvalt kinnitanud viie sajandi vältel“;

Ameerika Ühendriikide president kohtus taas oma Balti riikide ametivendadega 30. augustil 2013. Kohtumise ühisavalduses kinnitatakse, et „ Ameerika Ühendriikidel on, Balti Hartas määratust ja NATO liitlased olemisest tulenev, sügav ja kestev huvi Eesti, Läti ja Leedu iseseis-vuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku üle.“

Täiendamaks küsimuste vastuseid, tuleks selgitada, miks oli Eestil vaja kinkida Venemaale üks kaheküm-nendik Eesti maa-alast, kui Taru Rahulepingus on Venemaa kohustunud loobuma igavesti kõigist õigust-est, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa-ala üle.

Viimasel ajal on osa Eesti kodanikke pidanud vajalikuks muutuda ülemaailmse kogukonna osaks. Teine osa ko-danikke on aga tahtnud oma vaarvanemate poolt loodud suveräänset riiki edasi arendada. Eesti saab olla taas üksmeelselt suveräänne ning tagada eesti keele ja kultuuri igavesti kestmise, kui neljas võim asub taastama ühismeelt, mis avaldus öölaulupidudel, Balti ketis ning suurema osa eestlaste lootuses ning oma maa ja riigi armastuses - nii okupeeritud Eestis, Nõu-kogude Liidu orja- ja surmalaagrites ning ka kõigis demokraatlikes riikides, kuhu eestlased olid põgenenud. Vajalik ühismeel saab tekkida või ole-matuks jääda, kui eespool esitatud küsimustele on pädevalt vastatud ja vastused avalikustatud rahvale va-jaliku otsuse tegemiseks. Senini on neljas võim üldiselt määratlenud erakondi ja nende juhte kas „Eesti hea välispoliitika tava“ rakendajateks või eestimeelsuse vastasteks. Ent ometi oleks olnud vaja analüüsida ja õigustatult kritiseerida erakondade ja nende juhtide tõekspidamisi ja tegevusi, sest ülima tõenäosusega on kõik oma põhimõtete kaitsjad ikkagi Eestile head soovi-nud – isegi siis, kui mõni kirjutis või ütlemine oli mõtlematult väljendatud.

Jõudu kõigile ühismeele saavutamisel!

Harri Kivilo,
Mitte ühtegi erakonda kuuluv, okupatsioonieelses Eesti kasvanud ja seal 5 aastat teismelisena elanud, Rootsis 7 aastat pagulane olnud, Kanadasse tavalise sis-serändajana läinud ning seal 41 aastat elanud, 26.08.1991 endale antud lubaduse alusel kodumaale naasnud.

• Eelmine
• Järgmine