Vanade väärtuste kaitseks (9)

Üksikasjad

Laupäev, 23 Juuni 2012 00:45

Eerik Purje - Eesti Elu Nr. 25 2012

Image: kangshutters/FreeDigitalPhotos.net Pealkiri võib mõjuda eksitavalt. Nimetav kääne ei ole „vanad väärtused", vaid „vanade väärtused". Seda artiklit kirjutama ajendasid mind mõningad hiljutised netikommentaarid, valdavas enamuses anonüümseilt autoreilt nagu selle kirjandusliku žanri viljelejail üldiselt kombeks. Reeglina ma neile erilist tähtsust ei omista, seekord olen aga sunnitud tegema erandi, sest neis peegeldub ohtlikult ebaterve ühiskondlik mentaliteet, mida seni olin tajunud vaid aimamisi.

Eesti ajakirjanduses on viimasel ajal palju käsitatud lõimumisküsimust. Venekeelse elanikkonna osakaal oma suuruses on omaette probleem. Osa neist teeb oma parima, et sulada kokku maa pärisrahvaga, õppida selgeks eesti keel vähemalt suhtlustasandil ning olla asukohamaale lojaalne kodanik, minetamata oma päritolu. Teised nõuavad endale häälekalt eriõigusi, omakeelset ja -meelset haridust ning süüdistavad eestlasi sallimatuses; õõnestavad teadlikult ja varjamatult seestpoolt riiki, kust nad mingi hinna eest lahkuda ei taha, vähemalt mitte ida suunas.

Lõimumine on ka siinse (ja tõenäoliselt iga väliseesti) kogukonna probleem selle olulise ja nukrakstegeva vahega, et meil on raskusi kahe erineva tagapõhjaga eestlaste ühendamisega. Ühiskonda, millele panid tugeva aluse kunagised poliitilised pagulased ja mille on valdavalt üle võtnud nende võõrsil kasvanud järeltulijad, lisandub üha enam ja enam nn uusi väliseestlasi. Nende juurdevool algas siis, kui võimas Nõukogude Liit surmakrampides vaevles, sai uut hoogu Eesti iseseisvuse taastudes ja on pidevalt jätkunud. Kelle siinviibimine on ajutise või püsiva iseloomuga, pole teada ja polegi õieti tähtis. Oluline on, et nad meie olemasolevasse kogukonda lülituksid ja et meie nad avatud südamega vastu võtaksime. Tugev väliseestlus on vajalik nii meie endi kui Eesti huvides. Iga ühiskond vajab värsket verd, uusi ideid ja ennekõike vastastikust sallivust. Stagnatsioon on vaimse arengu surm.

Toronto eestlaskonnal on põhjust rõõmustada, et sellesse on lülitunud nii palju andekaid ja võimekaid „uusi". Mõned on seda teinud omal algatusel, teisi on teadlikult suunatud sinna, kus neid juba kasvõi ainult oma keeleoskuse tõttu hädasti vaja, nagu ajakirjandus, eesti täienduskoolid, laste suvelaagrid jne. Nende panusel on eestluse seisukohalt hindamatu väärtus. Lõimumine on laabunud sujuvalt ja häireteta.

Esimene häirekell, mis laiemale avalikkusele jäi märkamatuks, kõlas umbes poole aasta eest, kui Torontos loodi viimase kümne aasta jooksul Kanadasse immigreerunud eestlaste poolt uus organisatsioon, et eestlust ja eesti elu Kanadas edasi viia. Tsiteerin vastavast pressiteatest: „Viimastel aastatel on isamaalt Kanadasse saabunud rohkelt noori ja andekaid, kuid paraku nad kas e i s o o v i (minu sõrendus) või puudub neil võimalus ja koht teistega kontakti saamiseks." Et kohti ega võimalusi Torontos ei napi, pole mul vist tarvis siinkohal rõhutada.

Kui pressiteatega kaasnes vaid väike kulme kergitama panev võõrastus, siis seda toetavais netikommentaarides kerkis esile juba üleolev halvakspanu „vanade" suhtes. Neid tituleeriti vingujaiks, virisejaiks ja pessimistideks, kelle omakasu taotlevad ja onupojapoliitikale rajatud organisatsioonidelt „uued" toetust ei leia.

Halvakspanu lahvatas lausvaenuks pärast hiljutist „Ilutule" lugemisteatri etendust, mille järelkajad kutsusid esile sündsuse piire ületavad kommentaarid. Uudse iseloomuga tükk paljude uute osalistega tõmbas kokku rekordilise arvu publikut ja pakkus neile ainulaadse elamuse, millest võib ainult rõõmu tunda. Ometi leidus vana Kargu Karla näol keegi, kes tundis süütut huvi asjaolu vastu, miks kellegi eraprojekti „Ilutule" sildi all serveeriti. Mis sellele netis järgnes, selle kirjeldamiseks ei jätku leheruumi ning analüüsiks puudub mul nii oskus kui huvi. Karla följeton tembeldati paskvilliks, ülejäänud „vanade" jaoks ei oska sobivat ühisnimetajat leida.

Vanade-noorte (antud juhul vanade-uute) probleem on alati olnud olemas, samuti on igasse väljakujunenud kogukonda uutel alati olnud sissepääsemisega mõningaid raskusi. Vanades peitub ikka teatud annus tagurlikkust ja kitsarinnalisust nii nagu noortes on tulipäisust ja tormakust. Selles ei ole midagi uut ega ennekuulmatut, see pole isegi eestlaste omapära, nii on see igal pool. Esmakordselt elus tajun ma aga ühe tundmatu rühmituse otsest vihkamist. Nad ise väidavad, et on kogenud vaenulikkust ka teiselt poolt. Kui see tõesti nii on, siis oleks seda võimalik lahendada vaid ühise ümarlaua taga asjaliku väitluse teel. Kuidas aga saada selle laua taha neid, keda ei tea ega oska kuskilt otsida?

Minu poolt uutele paar tagasihoidlikku meeldetuletust, enne kui te kõik vanad ühte potti pistate ja seebiks keedate. Kõige rohkem uusi väliseestlasi on rakendatud Tartu College´i juures, mille rajaja 90. eluaasta künnise ületanuna väsimatult edasi tegutseb. Samasse ikka on jõudnud üks täienduskoolide alustalasid, kus kodumaise haridusega noored õpetajad teie lapsi eesti vaimus kasvatavad. Vanade rajatud on Jõekääru, Seedrioru ja Kotkajärve ning veel praegu hoiavad nad tellijatena käigus ajalehte ning selle veebilehekülge, mille kaudu teil nii mugav on neid mõnitada.

Viimane, mida soovin, on muutuda isiklikuks. Kahjuks ma sellest täielikult ei pääse. Netikommentaatorite „eeslaulja" üritas näidata minu vastu lugupidamatust, kuid ei suutnud näidata peale kasvatamatuse mitte midagi. Ta süüdistas mind muuhulgas ebamehiselt varjunime taha pugemises. Mina kirjutan Kargu Karla vesteid juba üheksandat aastat ja mul ei ole võimalik selle ega ühegi teise nime all tundmatuks jääda. Tema, kes ainsana kommenteerib oma õige nime all, jääb aga ka sellisena anonüümseks. Seda on ka kõik refräänilauljad, rääkimata nimetuist klakööridest, kes labasustele plusspunkte jagavad.

Mitte kaua tagasi intervjueerisin üht sümpaatset kodueestlasest neidu, kes nimetas Ene Timmuski võrratut raamatut „Minu Kanada" oma Kanada-piibliks ning lubas selle koju jõudes uuesti läbi lugeda. Seda tegin minagi enne kirjutama asumist ja teen mõttes autorile aupakliku kummarduse. Tänu temale sai see artikkel leebem kui kavatsetud.

Olen oma kirjatöös maksnud lõivu pea igale žanrile. Ainus, mida ma iial pole kirjutanud, on paskvill. Kas mu kirjutamised lõpetab Liiva-Hannus ise või mõne ta väeosa eelsalk, see selgub vist mitte enam väga kauges tulevikus. Noored ülbitsejad, anonüümsed või mitte, mind varasele pensionile ei saada.

Eerik Purje

• Eelmine
• Järgmine