“Viitsütikuga pomm“?
Rootsi endine peaminister Carl Bildt on Eestis tuntud inimene. Oma värsketes mälestustes meenutab ta pikemalt muu hulgas Narva dramaatilist nn referendumit 1993. aasta kuumal suvel (Mina krig. Politik och diplomati i fredens tjänst. Bonniers/Stockholm 2022).
Muu seas osundab ta üht oma selleaegset kirja: „Mida peale selliseid rahvahääletusi vaja on, on mõned süütavad sädemed. Kindlasti on paljusid, kes sellele panustada tahavad. Eesti poolel on Rebas viitsütikuga pomm. Vene poolel noteerin Rahvusliku Päästefrondi üleskutset toetada Narva elanikke relvastatud üksustega.“
Nii et mina „viitsütikuga pomm“! – Tohohh?
Vabariigi valitsuses
Carl Bildtil on palju teadmisi ja vooruseid, aga ta ei valda eesti keelt. Järelikult tegutses ta Narva asjus kellegi teise poolt valitud, tõlgitud ja töödeldud andmetega. Pole siis imestada, et ta vahetevahel ka mööda paneb. Näiteks eksib ta täielikult, kirjutades Vabariigi tollase valitsuse siseolukorra kohta. Ta väidab, et Mart Laari valitsus kõikunud, kuna koalitsioonipartner Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) üritanud seda kukutada. Kui ERSP minister loen sellest esimest korda. Huvitav, kust Bildt selle absurdse mõtte sai? Ja kelle käest? Sest, palun väga, arvestades Riigikogu tollast koosseisu, kuidas olnuks säärase võtte läbiviimine üldse võimalik?
Tegelikult oli olukord vastupidine, sest peaminister koos oma nn tagatoaga tahtis juba hiliskevadest saadik vabaneda neile tülikast ERSP-st ja millegipärast eriti tema kaitseministrist. Valitsemist tahtsid mehed jätkata koos (endiste kommarite) Koonderakonna nn mõistliku tiivaga.
Ikkagi päris häbematu on Bildti väide, et ma kui kaitseminister oleksin 1993. aasta juulis toiminud kui „viitsütikuga pomm“ ehk plahvatusohtlik – ja sellisena järelikult ohustanud terve Läänemereruumi rahu. Milline fantastika! Ei, ei olnud me kaitseministeeriumis, kaitseväes ega Kaitseliidus mingil määral plahvatuslikud. Veel vähem esines meie seas omavolilist poliitavantürismi, politikaanlust. Tuletan meelde, et ministeeriumi ja kaitseväge juhtisid inimesed (Rebas ja kindral Einseln), kes oma hariduse ja ürgselt demokraatliku/parlamentaarse ideoloogia olid omandanud Läänes – Rootsis ja USA-s. Ja Kaitseliitu juhtis minu kui ministri poolt ametisse määratud, kapteni auastmes Johannes Kert, hilisem Kaitseväe juhataja ka tema.
„Narva referendum“ tekitas ärevust, mitte paanikat
Jah, 1993. aasta suvi oli käes, kaitseväe ja Kaitseliidu varustuslik, väljaõppe ja juhtimise tase oli talve ja kevade jooksul oluliselt tõusnud. Paigas olid iisraeli moodsad relvad ja Hiinast tellitud moonamassid. Ministri käsul oli kahekordselt kontrollitud nn jäägrite väljaõpet. Juba kaks korda olin Peastaabilt nõudnud tulemuste selgitusi ja ettepanekuid edaspidiseks. Päike paistis. Siserindel paistis kõik rahulik ja kontrolli all. Aga valdavalt venelastest elanikkonnaga Narva ja Sillamäe ümber tekitati käärimist ja laialdasi rahutusi. Teadsime kõik, kustkandist inspireerituna. Neid probleeme käendas ja lahendas ning rahvusvahelisi suhteid arendas üle kaitseministeeriumi pea eeskätt peaminister Mart Laar. Nagu kord ja kohus. Ja üldiselt hästi, nagu ka Carl Bildti memuaarist lugeda võib.
Aga otsustavas ja sünges meeleolus olime riigikaitse süsteemides selle nn Narva referendumi puhul küll. Midagi seal kirdes ikkagi väänles ja tiksus. Peaminister oli rahutu. Vastuseks ametlikule küsimusele, kas kaitsevägi on võimaliku relvakonflikti puhul valmis välja tulema, edastasin talle Peastaabi ülema kolonel Laaneotsa sõnumi: „Oleme valmis“. Kõik oli, nagu õpetab Põhiseadus, peaministri juhtida ja otsustada. Tema käes olid kõik kaardid, ka kaitsevägi.
Mäletan, et ühel pärastlõunal hoolitsesin veel Kaitseliidu ülema Kerti abikaasa ja tütarde võimaliku Rootsi saatmise eest. Kuid selgelt olin vastu Narva separatistide Tšuikini, Mižui ja kes nad seal veel olid, kutsumisele Tallinna, Prantsusmaa 14. juuli pidustustele Kadriorus. Eriti olin vastu nende ees slikerdamisele ja lömitamisele, mida praktiseerisid päris mitmed meie riigikogu ässad, kardan, et isegi mõni püüdlik valitsusliige. Samas ei lubanud peaminister mind kauaoodatud ja väga vajatud puhkusele. Alles siis, kui see „Narva värk“ oli õnnelikult maandatud, sain Rootsi perekonna juurde.
Selge see, et peaministri/valitsuse käsul oleksime võimalikule ründajale oma tuliuute iisraeli relvadega täie jõuga vastu hakanud, tulgu mis tuleb. Tuld oleksid nad saanud, nagu ütles hiljem kindraliks tõusnud Riho Ühtegi, „igast aknast, iga nurga tagant“. Mitte üht ruutmeetrit Eesti pinda poleks loovutatud ilma ägedaima võitluseta. Jah, nagu näha, olime tollal Eestis tänapäeva vapratest ukrainlastest mentaalselt, ja mis suhetesse ja varustusse puutub, enam kui tosin aastat ees.
Demokraatia reegleid järgides
Kokkuvõttes: Carl Bildti raamatule toetudes selgub ridade vahelt, et meie kaitseväe ja Kaitseliidu uus staatus, värsked relvad ja kompromissitu juhtimine (Kert, Laaneots, Einseln, Rebas) olid 1993. aasta suveks arenenud kaardiks, millega võis lülituda kõrgpoliitilisse mängu. Selle lauale tagumisega sai küllalt tõsiselt tõrjuda võimalikke agressoreid, nii et status quo’st, tähendab Läänemereruumi jätkuvast rahust huvitatud maailmapoliitikud Bildt, Kohl ja Clinton seda arvesse võtsid ja agressori maha surusid. See tähendab, ja seda on tagantjärgi meeldiv tõdeda, et meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste igapäevastel pingutustel läbi möödunud talve ja pika kevade, oli olnud mõtet küll ja küll. Peale jäime. Jah, läänlaste toega, nagu Vabadussõjaski. Sest läänlased avastasid nüüd (1993), et meil, demokraatlikul Eesti vabariigil oli tõsi taga. Poliitiline koolitöö ja majanduslikud panused olid tehtud, suund võetud. Meie „väikese, kuid vihase kaitseväe“ relvad olid teravad, juhtimine otsustav, mehed kartmatud. Sealjuures allusime enesestmõistetavalt rahvusvahelise demokraatia reeglitele, Vabariigi Põhiseadusele ja peaministrile.
Teiste sõnadega selgus rahvusvaheliselt, et Eestit tasus juba 1993. aasta suvel kuulata, meiega arvestada, meile panustada. Jah, toime tulime.
ETV 2019. aasta vaatamisväärses saates „Narva referendum“ esitatakse kergelt vastukäivaid andmeid: a) et kindral Einseln oleks saatnud kapten Kerdi (Kaitseliidu ülema) koos kaitseväe üksustega Narva. Või b) et Einseln vähemalt seda planeerinud ja peaminister Laarile soovitanud, või koguni nõudnud. Major Kert, hea mees, hoiab saates ise seda kõditavat teemat ilusti vaos, ei spekuleeri ette ega taha. Samas näidatakse ekraanil liikuvaid sõdureid, tekib mulje, et midagi, kedagi ikka saadeti.
Jõudemonstratsiooni, mitte rünnaku plaan
Nende „Narva saadetavate üksuste“ kohta mäletan oma horisondilt –ähmaselt, kuid siiski – ühtainsat varajast selleteemalist arutlust, kas Peastaabis või ministeeriumis. Osalesid ka Einseln ja Laaneots. Võib-olla ka Kert. Teema, et kui vaja, mida-keda saata, sõeluti nagu ikka ette-taha läbi. Peale jäi, nagu mäletan, polkovnik/kolonel Laaneotsa kui venelaste, Vene vägede ja vene meelsuse kõige parema tundja ettepanek: et Narva tuleb saata üks meie iisraeli uute, ikka veel sensatsiooniliste relvadega varustatud jalaväekompanii (150 meest), marssimaks rahuliku sammuga läbi linna. Sest just säärane macho-demonstratsioon, võim ja rahu taktsammus, mõjunuks vene hingele kõige paremini, sõjakale tavavenelasele sümpaatselt, ta oleks imponeeritud ja maha rahustatud. Mässumeelne, aga parajalt ähvardatud-tõrjutud. Tähendab: kompanii demonstratiivseks läbimarssimiseks. Sõdimisest, veel vähem mingist rünnakust, nagu ETV-s räägiti, juttu ei olnud. Loomulikult mitte. Vene hinge küsimuses usaldasin täiesti Siberis kasvanud kolonel Laaneotsa kogemusi ja arvamusi.
Mida kindral ja peaminister pärast seda omavahel rääkisid, võib-olla vaidlesid ja otsustasid, ei tea. Kuskil, vaevalt et kindral Einselni enda kaudu, on aga Eesti avalikkuses tekitatud pilt hästi agressiivsest Einselnist. ETV näitab selle kohta isegi filmikaadreid. Mujal väidetakse, et Einseln ühel Narva referendumi hilisõhtul isegi tunginud peaministri erakorterisse ja nõudnud peaministrilt täismobilisatsiooni väljakuulutamist! Teades-tundes peaministri ja kaitseväe juhataja pingelist vahekorda juba 1993. aastast, ma juba allikakriitilistel põhjustel seda mobilisatsiooninõuet hästi uskuda ei taha. Ning küllap sai Carl Bildt 1993. aasta suvel sellest samast allikast arusaama ERSP-st kui valitsusekukutajast koos kuvandiga EV kaitseministrist kui „viitsütikuga pommist“. Nagu olnuks see kaitseministri asi – vägesid lülitada sinna-tänna. Ei olnud. Põhiseaduslikus vabariigis mitte. Nagu peaks hästi teadma ka Carl Bildt, kes nagu minagi, on käinud erakordselt heas Rootsi koolis. Aga see kõik on suures pildis kööme. –AITÄH, Carl Bildt otsustava panuse eest 1993.a. suvel!
