ESTO 2019 - PIRET NOORHANI

Piret NoorhaniPiret Noorhani

Olen pärit Tartust ja elanud seal suurema osa elust. Käisin kodulinnas ülikoolis, kus õppisin eesti filoloogiat. Pärast lõpetamist töötasin kolm aastat Viljandis emakeele ja kirjanduse õpetajana. Pikka aega töötasin Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiviis, kus minust sai arhivaar. Seal hakkasin tutvust tegema väliseestlaste arhiivipärandiga. 1990. aastad oli sildade ehitamise aeg. Kirjandusmuuseumi tuli hulganisti eestlaste arhiive välismaalt ja hakkasime ka ise maailmas ringi käima. 1995.-1996. a talvel olin seitse kuud Karl Auna stipendiumiga Torontos, tööl ja uurimas (tollase nimega) Tartu Instituudi Arhiivis Tartu College’is. Nüüdseks on sellest saanud minu töökoht - sügisel 2009, pärast kahte tööaastat Eesti Rahva Muuseumis, kolisin Kanadasse, et Väliseesti Muuseumi ehk VEMU nö üles ehitama hakata.

 

Väliseesti ja –balti arhiivipärandi külge on mind kinnistanud ka vabatahtlik töö MTÜ Baltic Heritage Network heaks. See organisatsioon on korraldanud suvekoole, konverentse ja muid üritusi, mille eesmärgiks on jagada teadmisi ja infot selle põneva valdkonna kohta arhiivivabatahtlikele diasporaakogukondades, mäluasutuste professionaalidele ja akadeemilistele uurijatele. Oleme loonud veebiportaali www.balther.net ja anname välja uudiskirja mitmekesise ja kasuliku infoga. BaltHerNeti inimestest on saanud omamoodi perekond - ühine missioon ja mure diasporaa pärandi säilimise pärast on meid, eestlasi ja baltlasi üle ilma tõeliselt liitnud.

 

Olin valmis ESTO korraldamises kaasa lööma, kuna pean ajaloopärandi teemat väga oluliseks osaks väliseestluses. ESTOga paralleelselt toimub BaltHerNeti suvekool, mille käigus leiavad aset perekonnaajaloo õpitoad Tartus Rahvusarhiivi Noora majas. Tallinna päevadel külastame Teatri- ja Muusikamuuseumi, Adamson-Ericu Muuseumi ja Arvo Pärdi Keskust. Noora üritusele on oodatud kõik, kes endale ESTO passi on soetanud. Tallinna päevadeks palume eraldi registreerida veebilehel (http://suvekool.balther.net/2019-tartu-tallinn/) ja maksta suvekooli osavõtutasu.

 

ESTOga paralleelselt hakkab lahti rulluma väliseesti näituste festival, mis kestab 2019. a lõpuni. Selle käigus eksponeeritakse 15 erinevat väliseesti-teemalist näitust mitmel pool Eestis. Näitused on valminud kas diasporaakogukondades, Eesti mäluasutustes või nende-vahelises koostöös ning käsitlevad väliseestluse ajaloo ja kaasaja erinevaid tahke. Mõned näitustest on täiesti uued, näiteks ERMi ja VEMU koostööna valmiv näitus ESTOde ajaloost ja Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi näitus Kanada eestlaste sporditegevusest. Nende pidulikud avamised on osa ESTO Tartu programmist. Täpsem info on BaltHerNeti ja ESTO 2019 kodulehel.

 

Olen ise käinud vaid ühel ESTOl, San Fransiscos 2013. Aitasin korraldada arhiivi- ja ajaloopärandi konverentsi Stanfordis. Laulsin ka ESTO laulupeol Toronto segakoori Ööbik ridades. Olid väga meeleolukad päevad.

 

Soovitan külastada kõiki eespool nimetatud üritusi ja ettevõtmisi. Aga ei saa mainimata jätta ka Rakvere teatri etendust „LA H US“, mille valmimises oli VEMUl oma roll. Tellisime mõne aasta eest teatrilt EV 100. sünnipäevaks näitemängu, mis räägiks Kanada eestlastest ja nende suhetest kodumaaga. Rakvere teater valis näitekirjanikuks Liisi Rohumäe, kes veetis 2016. a kevadel kuu aega Torontos, tegi uurimistööd arhiivides ja intervjueeris kohalikke eestlasi. Nõnda valmis tekst, mille seadis lavale Üllar Saaremäe. Kevadel 2018 tuli etendus välja Rakveres ja septembris nägime seda Torontos. Soovitan etendust vaadata nii välis- kui kodueestlastel, sest see aitab aru saada väliseestluse teinekord mõnevõrra keerulisest dünaamikast ja dilemmadest. Ka näitab etendus, et usalduse ja mõistmise kasvatamine kodumaal ja võõrsil elanud eestlaste vahel pole olnud lihtne.

 

Tartlasena soovitan ma aega veeta selle armsa akadeemilise linnakese arvukates õdusates kohvikutes. Minu isiklik lemmik on Werner, mille koogiletist ma paremat ei tea. Tartu pole kuigi lärmakas, aga kui soovite ESTO möllust puhata, minge botaanikaaeda või Toomemäele. Mõlemad asuvad Raekoja platsist kiviviske kaugusel ja pakuvad linnasüdame melule meeldivat vaheldust.


Tallinnas võiks vaadata kommunismiohvrite memoriaali Maarjamäel. Helsingis tasuks külastada vastavatud uhket raamatukogu Oodi. Neist kumbagi pole ma isegi veel näinud, aga huvi on suur.