Märkmik: Kollidega kimpus

Eestis sündinud ja kasvanud lapsed arvavad mõnevõrra teadvat, mis asi on Hallowe'en. 28. septembril (NB – enam kui kuu aega enne tähtpäeva) sattusime ühe suure Hallowe'eni poe peale. Need on ajutised õuduste nänni pakkuvad laadad, püstitatatud sügisel parasjagu tühjaks jäänud poepindadele. Seal vastutulevad „ellutärganud“ koletis-nukud on juba Hollywoodi tase. „Ma ei arvanud, et see (Hallowe'en) nii hull on!“ tunnistas piiga. Foto: Riina Kindlam (2019)Eestis sündinud ja kasvanud lapsed arvavad mõnevõrra teadvat, mis asi on Hallowe'en. 28. septembril (NB – enam kui kuu aega enne tähtpäeva) sattusime ühe suure Hallowe'eni poe peale. Need on ajutised õuduste nänni pakkuvad laadad, püstitatatud sügisel parasjagu tühjaks jäänud poepindadele. Seal vastutulevad „ellutärganud“ koletis-nukud on juba Hollywoodi tase. „Ma ei arvanud, et see (Hallowe'en) nii hull on!“ tunnistas piiga. Foto: Riina Kindlam (2019)

Tulime aastaks Kanadasse. Tüdrukud käivad kohalikus koolis (samaaegselt vajades Tallinna kodukoolis toimuvaga sammu pidada) ning üks enamoodatud siinne fenomen on mõistagi Hallowe'en. Väiksena oli see mulle ka väga suur ja oodatud õhtu. Tänu ühele teisele Kanada-eesti taustaga perele oleme Tallinnas saanud palju aastaid käia nende pool ehtsatel Hallowe'eni pidudel. Seal on lapsed asjade käigust aimu saanud. Kuna peamine, mis vastu hoovab on õud, siis jäi neile esialgu mulje, et kõik kostüümid peavad võimalikult hirmuäratavad olema. (Peoperemees tuli igal aastal meile vastu ning jäi järgi lehvitama verd tarretama paneva näo, paruka ja kaabuga. Sellised lõustad jäävad elu lõpuni hingesoppi varitsema.) Aga nüüd nad tajuvad, et võimalik kostüümipark on tegelikult suur ja lai. Mardi- ja kadrirepertuaarist märksa vikerkaarelisem.

 

 

Olen Eestist kiikriga jälgides aru saanud, et Põhja-Ameerika Hallowe'en on vahepeal läbi teinud oma jagu muudatusi minu ajast või õigemini, inimestele on hakatud pakkuma kõiksugu aia ja maja kaunistamise (õudustamise?) kiirlahendusi. Rahval on ilmselge tahe kaunistada ja tähistada ja sellele on tööstus rõõmulainena vastu tulnud. Kohati on see lõbus, vaimukas ja põnev. Kohati aga veidi üle võlli kippuv – minu meelest. Ei teagi, mis on jubedam: täistuuridele upitatud õudusfaktor, kõigi selle atribuutika peale kuluv rahamägi või toodetud massi (plastiku, täispuhutava, plinkiva) meeletu risustusfaktor. Omal ajal nimetasime seda tähtpäeva omavahel ikkagi mardipäevaks. Aga nüüd, olles aastaid kogenud Eesti mardi- ja kadripäevi, on mul raske neid nimesid kasutada vastastikku vahetatavatena.


Kodude „õudustamise“ kunstiline tase on kohati väga vinge ja samas paneb mõtlema – mis selle taga on? See tähtpäev on kunagi ammu välja arenenud teatud asjade vastu lugupidamisest (lahkunud esivanemate vaimud, saagitänu, tulevane viljaõnn), aga neid asju ei ole võimalik sealt enam välja lugeda. Tundub, et rahvas on kaugenenud kalmistutest sedavõrd (ja eks linnastumisega on see paratamatu), et hauakivide püstitamine ja kontide loopimine ei tundu kohatu. Eestist tulnud inimesele aga paraku vägagi. Eestlased on veel vägagi kalmistuid külastav rahvas. See ei ole midagi kauget ja õudset, see on omane, osa elust.

Tore on tõdeda, et siin armastatakse üliväga tolle aastaaja meeleolu: kargust, kirjusust ja looduse kahanemist (surma) ja on tõesti, mida armastada, aga kui vaid kaasneks sellega mingi konkreetsem sisu või õppetund, moraal... Võib-olla koolis räägitakse, kust sai alguse näoga kõrvits, kaalikalatern ja miks käidi santimas.


Mujal, Eestis ja Euroopas, õigupoolest ilmselt üleilmaliselt, ollakse Hallowe'eni kombestiku pealetungiga veidike kimpus, kuna kardetakse, et see matab tagasihoidlikumaid kohalikke maavillaseid variante. Aga vähemalt on see siiani vaid ühelainsal õhtul. Ei kujuta õnneks ette, et Eestis hakatakse aedadesse laste rõõmuks nalja pärast hiiglaslikke peata ratsanikke püstitama, sealne rahvas on (vähemalt praegu veel) selleks liiga kahe jalaga maas. Ma arvan tegelikult, et mõned kauged külalised võiks nimetada siin toimuvat väikestviisi tsirkuseks, klounaadiks – seda on lihtsalt raske mõista. Äkki on see mänguasjatootjate vandenõu? Sobivad ju vandenõud Hallowe'eniga kokku – selles on ju peidus sõna ÕUD!


Kostüümipeod meeldivad loomulikult paljudele ja Eestis pole paraku olemas muud sarnast karnevali-kombestikku, mis taolist trallitamise soovi täita võiks. Kui novembrikuiseid vanu, uduvinest ilmuvaid mardisante ja lumekirmel krabistavaid kadrisante sootuks ära ei unustata (ja koolikasvastus ning muud kultuuriringid selle ohjasid õnneks käest ei lase), siis ega seda 31. oktoobrit eriti karta maksa. Kuid oodata, et Eestis inimesed oma uksi suisa kolmel sügisõhtul santidele avavad, on vist liig. Ja usteavajate seisukohalt on santidel eelis kollide ees.

 


Riina Kindlam, Toronto

 

 

Tuleb tõdeda, et too kondine juhtisik oma tuule käes õõtsuva saatjaskonnaga (väljaspool kaadrit), vana paradiisiõunapuu (crabapple) okstel on väga muljetavaldav. Olen hakanud meie naabrit suisa imetlema sellisena, loojuva päikese kumas. Aga ega ta nii lihtlabane olla saa – silmakoobaste põhjas põlevad mingi tundmatu jõu väel ka punased tulukesed. Foto: Riina Kindlam (2019)Tuleb tõdeda, et too kondine juhtisik oma tuule käes õõtsuva saatjaskonnaga (väljaspool kaadrit), vana paradiisiõunapuu (crabapple) okstel on väga muljetavaldav. Olen hakanud meie naabrit suisa imetlema sellisena, loojuva päikese kumas. Aga ega ta nii lihtlabane olla saa – silmakoobaste põhjas põlevad mingi tundmatu jõu väel ka punased tulukesed. Foto: Riina Kindlam (2019)