Subscribe Menu

Meelelahutust: Volli veste – Kus on kurva kodu

Siis ku veel punaplagu lehvis Toompeal, aga meie armas sinimustvalge oli valmis seda võõrast võikust vägivallata asendama, olevat olnud, nigu olen kuulnud, levil Talnas, vist mujalgi ütelus, et igal eestlasel pidi olema oma kodustatud välis-eestlane. Mette paguluses elav eestlane. Olime armastatud kodumaalt eemal. Kuid vabaduses. Ning sellega, raske töö ja pingutuste kaudu, olid mõned saavutanud mugavusi, mida kommunism neile mette ep lubanud. Sunniviisil lahkumisest oli harva juttu, mõni ülbem pidas isegi meid reeturiteks. Olin põnn, kui punaste eest põgenemine toimus, ning poliitikast ei soovi kirjutada. Must mäng see, hoian parem käpad puhtana.

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Minul põle kodustatud kedagit – olen oma kodukana tuhvlialune, ei praalida saa nigu toona need, kes said raha, rõivaid ja rukkiviskit noilt kaugelt tulnud oma rahvusest inimestelt. Küll on aga mul Ets olemas – minu isiklik arvuti-eestlane. Jube oluline mu enese üleminekuajal – kirjutusmassinalt arvutile. Muud ma ei oska teha, ku tippida nigu pime kana teri otsides.

Ets tuli järjekordselt seda põrgumassinat fiksama. Pärisin siis selle kohta, mida seitungist äsja lugesin. Tahtsin teada, kas meie armastatud Eesti Maja on tõesti maha müüdud. Oli ju varemgi. Kuni nood ostjad said aru, et pilvelõhkujat sinna ei saa ehitada, pistsid plagama. Ets vastas, et tema arust on see järjekordne propaganda. Pidage meeles, noorsand on siin sündinud, eestlaseks kasvatatud. Olevat vanemate viga, seletab ta oma kanukist semudele. Ja ka kohale, kus sai olla teistega eestlane.

Etsil on ju hea seos Eesti Majaga. Põlvpüksas skaudipoisina võitis seal lasketiirul isegi mõne täpsusauhinna. Millest vanemad keelasid koolis rääkimast. Kes teab, mida arvatakse tolles patsifistlikus maailmas, kus püss pole mette enesekaitseks ega riigikaitseks aga kardavoile meie kaitseks. Ja hästi päevitunuile eneste maha kõmmutamiseks kuritegude sooritamise käigus. Seda viimast arvan mina, mitte Ets.

Ets keris oma lollitelefonilt loo. Sõber Kargu Karla kirjutet aastal 2017, pääliskirjaks „Eestluse aadress“. Siis, kui esmalt vassiti nende poolt, kes meie vabatahtlike suurte panustega ülesehitatud kohalikku eestlaste kodu tahtsid maha müüa. Lugege ka teie, kes internetis julgevad sumada, seda uuesti. See müük ei läinud läbi. Ets arvas, et pragune ei lää ka. Ent mine sa neid akadeemikuid tea.

Kui noorsand ära vuras, panin heliplaadi mängima. Tahtsin kuulata lapsepõlve lemmikut. Ku kodu põlnd. Kaunis laul, esimesed sõnad, rahvasuust, on ka tänagi olulised: „Kus on, kus on kurva kodu, kus on halva aseke, lese naise nutunurka, vaese lapse varjupaik“. Küsimus jääb kõlama, kui Eesti Maja on lännu. Olen seks ajaks ehk koolnu. Aga kus on siis rahvusliku, võõrsil sündinu Etsi ja ta aatekaaslaste südamepaik?

 

 

Vabarna Volli


 

Read more