Meelelahutust: Volli veste - Nõutu

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)
Egas ma sihiga asunud paberit määrima. Lihtsalt juhtus nii. Kadunud Bärni, kellega pea igal suvel kalal käisin, arvas, et mul on vahete-vahel midagi ütelda. Ei see pea alati olema naljaga pooleks, huumoriga vürtsitatud. Tema see oligi, kes soovitas mul õndsa Meie Õlu toimetajale pakkuda tähelepanekuid. Seal nii mõnigi kritseldus ilmuski.

Kuid too iganädaline kirjutamine põle just lihtne. Küll on hää, et Karla ikke kooserdab oma karguga, valgustades kalendrisabades maailma nõmedusi. Minul on tihti päevi, kus pea et imen plii plehveterist välja. Mõtteid ei ole, mõni kavalus on küll, aga selline, mis trükimusta ei kannata, sobib ainult saunas poistega jagamiseks. Mis sa hing siis teed. Toimetajale ju lubadus antud.

Muigan noil hetkil, et puudub siis nii supitirin kui kauss. Hea nõu, noh. Teisisõnu nõuta nõutu. Ning temakese poole ei julge pöörata soovitusi saamaks, kuna teadagi leitakse, et enne tuleks kodused toimetused, talitused ää teha, kui istuda aknast hajameelselt välja põrnitsedes, lootes, et muusa naerataks. On päevi, mil miski ei aita. Ei poliitika jälgimine, ei seitungi lugemine, ei pargis patseerimine. Kuid proomusi ei tohiks murda, mette nigu poliitikud seda teevad.



Ets ühel sellisel päeval ütleski, võta aga noist parlamentaaridest eeskuju. Mulise mittemillestki. Alusta aga mingi tähtsa lausega, mis su aatelist lähenemist kinnitab. No siin ma vist nii alustasin – olin aus, et tõesti sattusin kogemata leheneegriks. Kuna see on enese kirjeldus, siis tohin võtta seda sõna suhu.

Ja teate, saingi teema. Üks hää kanada ajakirjanik kurtis hiljuti, et toimetaja keelas ära tal ühe sõna kirjatükis – kuna see kõlas peaaegu nigu too sõna, mida nood paraja päevitusega inimesed tohivad omavahel pruukida, aga kahvanäod nigu mina, ei tohi. Olevat rassism. Too sõna aga tähendas hoopis midagi muud – kasin, aher. Selle ajakirjaniku arvamus ilmus pärast seda, kui 2018. aasta sõnaks valiti toksiline, mürgiline. Et selline me maailm on.

Heldeke, kuidas teisiti, kui internetis muud ei ole kui sülje pritsimisega viha ja vaen? Vaat selles olen mures – kas inimkond kunagi mõistuse juurde tuleb. Kahtlemata mette minu eluaja jooksul, tuleb vist sellega leppida.

Millega ei tohi aga leppida on, et minusuguse lihtsa inimese, kui maksumaksja turjal liugu lastakse eri gruppide huvides. Vaat see tekitab ju mürgise õhkkonna. Ei näe arusaamist, vaid ainult omakasupüüdlust.

Näe, Etsist kasu. Asusingi mõttelagedusest olukorda, kus lõin käed puusa ja avaldasin arvamust, et kõik on hukas. Noorsandist on vahel asja küll. Isegi vana peni saab kutsikalt õppida.

Vabarna Volli