Lisainfo

Kirjutas Estonian Life No. 17 2019

Avaldatud: 26 Aprill 2019

Father Sakarias Leppik, Orthodox Church of Estonia, ERR, April 2019

 

Father Vello Salo, who died recently at the age of 94, may have been comparatively unusual in being a Roman Catholic Priest from Estonia, who spent many years in exile during the Soviet occupation. However, as fellow priest – albeit from a different denomination – Father Sakarias Leppik explains, Father Salo's spirituality and ''Estonian-ness'' stemmed from roots which went much deeper than simply his nationality.

Father Vello Salo, who died at the weekend at the age of 94, may have been comparatively unusual in being a Roman Catholic Priest from Estonia, who spent many years in exile during the Soviet occupation. However, as fellow priest – albeit from a different denomination – Father Sakarias Leppik explains, Father Salo's spirituality and ''Estonian-ness'' stemmed from roots which went much deeper than simply his nationality.

Loe edasi: Laughter through the tears:...

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu / Estonian Life Online

Avaldatud: 21 Aprill 2019

Ööl vastu pühapäeva suri oma 94. eluaastal vaimulik, ajaloolane, literaat ja tõlkija Vello Salo.

Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sündis 5. novembril 1925. aastal Võisiku vallas Viljandimaal.

Gümnaasiumiõpilasena astus Salo 1943. aastal Soome sõjaväkke. 1944. aastal soomepoisina naasnud, püüdis ta hankida relvi vastupanuks Punaarmeele, kuid vangistati ja viidi Saksamaale.

 

Pärast lahinguid Sileesias jõudis ta Itaaliasse, kus võttis uueks nimeks Vello Salo, et säästa oma kodumaale jäänud sugulasi nõukogude repressioonidest.

 

Nõukogude okupatsiooni ajal õppis ja töötas Salo mitmes välisriigis, tegutsedes aktiivselt eestluse alalhoidjana, kirjastaja, tõlkija ja ajakirjanikuna. Eestisse naasis Salo 1993. aastal.

 

Aastatel 1993–1994 pidas Vello Salo Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi teoloogiast.

Loe edasi: Vello Salo (1925-2019)

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu Nr. 16 2019

Avaldatud: 15 Aprill 2019

Arne - grandfather, dad, husband, gentleman, friend, mentor, teacher, role model, businessman, man behind the scenes, American, Estonian - there are hundreds of beautiful words to describe Arne and his impact to the world.

The first time I learned about Mr Kalm was when our Estonia just became independent again in the early 1990s and as an 18 year old boy, opening my first business I heard about a great gentleman from California, who has come to build up Estonia, how he helps Americans in Estonia and has invested in many companies. Mr Kalm was not a public person and did not look for a fame, he did not give many interviews, but people like me, entrepreneurs, we all knew about him and we admired and watched him from far away and tried to learn from his American business experiences. For us he was a bigger influence and teacher then many other American Estonians who returned to Estonia to build up a new country. He was more important to us then the future Estonian President who also came from United States.

Loe edasi: Arne Kalm (1936-2019)

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu Nr. 14 2019

Avaldatud: 05 Aprill 2019

Valdeko Kangro (8. august 1916 Tartu — 23. märts 2019 Connecticut) sündis Tartus musikaalses perekonnas, harrastades juba noorukina koos õe ja vennaga kammermuusikat. Ta lõpetas Treffneri Gümnaasiumi, seejärel Tartu Kõrgema Muusikakooli, samal ajal õppides ka usuteadust. Tallinna Konservatooriumi viiuliklassi lõpetas ta 1944.a.

Rootsi põgenedes sai ta seal stipendiumi usuteaduse õppimiseks Andover-Newton Instituudis Ameerika Ühendriikides, mille edukalt lõpetas. Teenis vaimulikuna eestlasi Vancouveris ja Torontos, kuni asus E.E.L.K. Connecticuti kogudust teenima 1971.a. Väsimatult reisis ta linnast linna, et kaaseestlasi teenida.

Oma muusikaandega on ta olnud New Yorgi Mees- ja Naiskoori ja Connecticuti Segakoori juhatajaks; sageli oli ta ise viiulisolist või klaverisaatja.

Abipraost emeeritus Valdeko Kangro oli oma koguduses ja praostkonnas väga armastatud juht.

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu Nr. 9 2019 - Jüri Estam

Avaldatud: 01 Märts 2019

Priit Parming
22. veebruaril lakkas 1938. aasta 16. juulil Pärnus sündinud Priit Parmingu süda tuksumast.

Hiljuti Eestis esilinastunud filmi ,,Tõde ja õigus“ (mis toetub A. H. Tammsaare samanimelisele teosele) avasõnas lausub diktor, kui näidatakse Krõõta vankri otsas koos oma kaasavaraga lähenemas Vargamäele, et ,,igaüks meist asub teel kusagile“.

Priit Parming seisis ikka Eesti eest. Selles oleks ju nagu midagi omapärast (või kas ikka on?), et inimeste rinnus, kes lahkusid kodumaalt lastena ja kes on elanud suurema osa elust Ameerika Ühendriikides (või Rootsis või Austraalias), võiks süda tuksuda viimase hingetõmbeni ning silma pilgutamata Eesti eest. Kuid nii see on olnud paljude puhul meie killast.

Kust see Eesti armastamine ja kauge kodumaa nimel tegutsemine tulnud on? Kas üksikutest ammustest kuueaastase lapse mälestusist enne Eestist lahkumist? Kas kodu seinte vahel saadud kasvatusest? Kas New Yorgi Eesti koolist, mille esimese lennu lõpetajate hulgas Priit 1952. aastal oli? Või äkki hoopis skautlipkonna Viiking kaudu? Või kas tema 32 aastat USA eriotstarbelistes vägedes (US Army Special Forces) aitasid samuti hoida teda eestimeelsena? Priidu ja mitmete tema eakaaslaste fokuseeritus ,,eesti asjale“ on midagi nimetamis- ja imetlemisväärset.

Loe edasi: Alati valmis! Priit Parming...

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu Nr. 6 2019

Avaldatud: 08 Veebruar 2019

Ootamatult lahkus 17. jaanuaril meie keskelt kauaaegne, lähedane perekonnasõber Maret Rasins (neiuna Tammemägi).

Maret sündis Tallinnas 31. juulil 1937. aastal. Lahkudes Eestist oma perekonnaga, nad saabusid Torontosse läbi Saksamaa ja Halifaxi.

Maret lõpetas Toronto ülikooli Bachelor of Arts kraadiga sotsioloogia alal. Ta õppis edasi linnaplaneerija ametit ja töötas sellel alal Toronto linnavalitsuse juures. Maret abiellus arhitekt Peter Rasinsiga 1963. aastal ja kaks aastat hiljem sündis neile tütar Viveca. Kui Viveca hakkas koolis käima, asus Maret tööle Peteri arhitektifirma juurde. Ta oli seal juhataja ja administraator kuni Peteri surmani 1996. aastal.

Nende paljudele sõpradele oli nende külalislahkus legendaarne. Oli see siis Parry Soundi võimsas looduses (nende perekonna talus) arutamas elu ja universiumi probleeme või nende moodsas stiilis korteris Bloori tänaval. Vaatamata asukohale või seltskonnale kõikidel oli alati mugav ja hea olla.

Loe edasi: In Memoriam - Maret Rasins

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu Nr. 51/52 2018

Avaldatud: 21 Detsember 2018

Rita Maris Ilison
Eesti raamatupidamise seaduse üks peamisi autoreid, raamatupidamise, finantsaruandluse, panganduse ja finantsanalüüsi õppejõud, koolitaja ja majandusteaduse ekspert suri ootamatult oma kodulinnas Tallinnas 28. novembril k.a..

Lapsepõlv

Rita saabus Ally Johanna Ilissoni (nna Joonas) ja Villem (Vilhelm) Ilissoni perre New Yorgis 1954. a ja oli pere ainus laps. Rita jäi ema surma järel 1970. a 16- aastaselt üksinda. Villem Ilisson oli lahkunud juba kolm aastat varem.

Rita jäi omapead suurde New Yorgi linna, saades olude sunnil iseseisvaks sellises vanuses, mil teised noored inimesed tavaliselt ema põllesaba küljes veel ripuvad. Rita põletas juba tollal eluküünalt mõlemast otsast. Tegelikult kiirgas ta intensiivselt oma elu algusest selle lõpuni, ja see elujõud ei jahtunud mitte kunagi täienisti maha kogu tema elutee kestel. Noorena oli ta aga kohe väga väge täis. Ta oleks võinud kergesti “halvale teele” sattuda, mille eest pagulasisad-emad ei väsinud oma lapsi tollal hoiatamast. 70. aastate kirev-möllav Manhattan kubises ahvatlustest ja pahedest oma diskoklubide, mõnuainete ja muuga. Isa ja ema olid noorele Ritale siiski suutnud midagi väga õiget sisestada, hõlmates ka Rita kogu elu kestnud armastust sini-must-valge vastu. See polnud marurahvuslus, mille seemne nad Ritasse istutanud oli, vaid instinkt alati arvestada oma pisikese rahva käekäigu ja heaoluga. Ja õnneks paistis Rita juba varakult silma intelligentsi ning kohanemisvõimega.

Loe edasi: Rita Maris Ilisson - 24....

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu Nr. 40 2018

Avaldatud: 05 Oktoober 2018

Irene Verderi
Minu gaidirada (gdr. Irene Verder, küünlakuul, 2013. a.)

Astusin gaidiks Rakveres 1933. aastal. Olin saanud just 13-aastaseks ja olin esimest aastat Rakvere Ühisgümnaasiumi humanitaarklassi õpilane. Mind kutsus gaidiks Imbi Rinaldi, kes õppis gümnaasiumis minu paralleelklassis. Palju aastaid hiljem sain teada, et ta oli minust siiski kolm aastat vanem.

Meie juhiks oli pr. Priima, kelle abikaasa oli skaudijuht. Nende perekonnal oli Pikal tänaval raamatukauplus ja meie koonduste ruumiks oli nende päris avar laoruum teisel korrusel. Kuna üksus oli vaid aasta (alustatud 1932. a.) vana, oli palju uut ja huvitavat. Mäletan, et üks Eesti lipp õnnistati üle tänava asuvas kirikus, hiljem pidasime seal oma emadepäeva aktused.

Meie üldist arvu ma ei mäleta, aga küllap meid võis olla 30 või enam. Tegin oma III ja II järgud üsna varsti ära. Mäletan, et õppematerjali oli. Aasta pärast tehti mind juba hellakeste juhiks. Neid võis olla paarikümne ümber, sest Võidupüha paraadil oli päris kena grupp. Varsti määrati mind Maleva sekretäriks ja majanduse asjade ajajaks.

Loe edasi: Gdr. Irene Verder (Kägu) 8....

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu / Estonian Life Online

Avaldatud: 14 Mai 2018

Suddenly, in Montreal, on May 3, 2018, at the age of 71. Maurice was born in Paris, France, where his parents were temporarily resident.

He obtained a B.A. at College St-Laurent followed by a B.C.L. from McGill University. He spent his career as a partner at Fasken Martineau DuMoulin LLP (formerly Martineau Walker) during which he was Chairman of the Board of Martineau Walker (1997-2003) and Chairman of the Firm (1992-2003). He received many honors during his career including the Order of Canada, the Jubilee Medal, as well as the distinction Advocatus Emeritus from the Quebec Bar. As a passionate contributor to the arts, he was President of the Conseil des Arts de Montréal and the donor of a contemporary art collection to the Musée d'art de Joliette.
In 2009 he was named personality of the year (Arts/Business category) by the Montreal Conseil des Arts and the Montreal Chambre de Commerce. He served on the board of many Montreal health, educational and artistic institutions, including as Chairman of the Boards of the Douglas Hospital, Dawson College, Heritage Montreal and the Association of Corporate Collections.

In his position as the Honorary Estonian Consul in Montreal, he was a generous supporter, friend and counsel to the Montreal Estonian community.

A Spoken Liturgy, in the presence of the ashes will be celebrated on Wednesday, May 16 at 2 p.m. at the Sacré-Coeur-de-Jésus church, located at 1471 Ontario East, Montreal.

Lisainfo

Kirjutas Eesti Elu / Estonian Life Online

Avaldatud: 07 Mai 2018

7. mail suri Torontos 101-aastasena Välis-Eesti koorielu eestvedaja ning laulupidude hing, koorijuht, pedagoog ja helilooja Roman Toi.

Roman Toi sündis 18. juunil 1916. a Viljandimaal Kõo vallas. Aastatel 1932-1936 ja 1941-1944 õppis ta Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist, orelit, kompositsiooni ja dirigeerimist.

Tartu Ülikoolis õigusteaduse õppimine jäi sõja tõttu pooleli. Tartus astus ta Korporatsioon Vironia liikmeks.
1944. a põgenes ta kodumaalt Saksamaale, kus juhatas põgenikelaagrites koore, korraldas kontserte ja väiksemaid laulupidusid. 1949. a siirdus Roman Toi Saksamaalt Kanadasse, kus oli Välis-Eesti kooriliikumise hing, Toronto konservatooriumi õppejõud teooria, kompositsiooni ja juhatamise alal (üle 40 aasta, kuni 99 a vanuseni) ning mitmete Välis-Eesti kooride juht (Montreali Eesti Segakoor, Toronto Eesti Meeskoor, Toronto Eesti Segakoor, Estonia Koor). Kooridega reisiti üle maailma ja Estonia kooriga võeti osa 1990.a üldlaulupeost enne kodumaa taasiseseisvumist. Ta on lõpetanud Chicago ülikooli konservatooriumi, Toronto kuningliku konservatooriumi, Šveitsis Montreaux’s asuva Institute for Advanced Musical Studies ja Toronto ülikooli.

Vahetult Eesti iseseisvumise taastamise eel toimunud 1990. a XXI üldlaulupeol oli Roman Toi laulupeo aujuht koos Gustav Ernesaksa ja Richard Ritsinguga, juhatades segakooride esituses Juhan Aaviku teost „Hoia, Jumal, Eestit“ ning poiste- ja meeskooride esituses tema enda loodud teost „Aiut-taiut“.
Roman Toi tõi sümboolselt laulupeo traditsiooni nõukogude okupatsiooni ahelaist vabasse Eestisse, juhatades 1994. a esimesel taasiseseisvunud Eestis toimunud üldlaulupeol järjekorranumbriga 22 avaühendkooride esimese teosena koraali „Isamaa kogudus, astu“. Peo teisel päeval juhatas ta segakooride esituses enda kirjutatud „Laulu mõju“.

1993. a toimunud VII noorte laulupeol oli Roman Toi juhatanud noortepeo avateost „Kaunimad laulud“.
Viimati külastas Roman Toi Eestit aastal 2014, kui tähistas seal oma 98. sünnipäeva ning osales aukülalisena XXVI laulupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg“.

Aastatel 1973-74 oli Roman Toi Choral Federation’i president (Choirs Ontario). Ta oli korraldaja ja üldjuht Meeslaulupäevadel, Välis-Eesti laulupidudel ja ESTOdel üle maailma; eesti ja kanada kirikute organist ja koorijuht, nende hulgas Toronto Vana-Andrese ja Peetri kirikud. Roman Toil on suur panus veerandajandi eest valminud Kiriku Laulu- ja Palveraamatu koostamisel.

Roman Toi oli ühiskondlikult aktiivne, tegutsedes mitmetes organisatsioonides, sealhulgas Eesti Sihtkapital Kanadas (asutajaliige); EKN, Sõnasild kodumaale.

Roman Toi oli Eesti heliloojate liidu vanim liige. Talle on omistatud riigivapi IV klassi teenetemärk, mitmed EELK teenetemärgid, EELK Teeneteristi II järk ja EELK elutööpreemia. Roman Toi on Viljandi linna aukodanik ning teda vääristati Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemiaga, samuti on ta mitme koori ja organisatsiooni auliige.

Kaastundeavaldusi, pilte ja mälestusi võib saata: www.humphreymilesnewbigging.com

Lillede asemel võib soovi korral teha annetuse Eesti Abistamiskomiteele Kanadas (Ehatare), 40 Old Kingston Rd, Scarborough, ON, M1E 3J5 või Royal Conservatory of Music, 273 Bloor Street West, Toronto, ON, Canada M5S 1W2.