Ekskursioon kahetahulisele mälumaastikule

Enn Säde: Säde filmist. Lood eesti filmimetsadest. Kultuurileht 2016. 484 lk. Oma tagasihoidlikus eeljutus näib autor olevat kergelt kimpus raamatu žanrilise lahterdamisega. Pole õieti filmilood, pole õieti memuaarid. Ei oska talle pärast hoolikat lugemist ka abi pakkuda ja seda pole tegelikult tarviski. Maastik, millel autor nostalgilisi jalutuskäike sooritab, on iga lahtri jaoks liiga avar. Liiatigi pole siinkirjutaja suurem lahtrite sõber. Loov vaim ei salli piirikraave ega kupitsaid, kargab sageli teerajalt tihnikusse ja jätab oma jäljed.

Jah, need on päris kindlasti filmilood. On päris kindlasti ka memuaarid. Natuke teistmoodi, seda muidugi, ega autor selles õieti ei kahtlegi. Kuid ta vist ei tea – ja ses osas peab lugeja teda valgustama – et neid lugusid kirja pannes maalis ta ühtlasi oma autoportreed, ja üsna oskuslikult.

Hariduselt heliinsener, filmimetsa ekslema sattununa helirežissööriks kujunenud, sealt nagu loomuliku jätkuna kukesamm kaugemale: ise dokfilme tegema. Ja muidugi kõike tehtut mingil kujul talletama. Tundub aga, et autori võimete ja eelistuste hierarhias heli ühelegi teisele säilitusvormile esikohta ei loovuta.

Mälupildid ja –lood (konserveeritud konversatsioonid) on raamatus jagatud peatükkideks, algul täpsemalt, hiljem lõdvemalt. Leidub varemavaldatud lühilugusid, raadiovestlusi, mitmesuguseid artikleid, portreid ja ülestähendusi, pildistusi kaasteelistest ja dokumentaalfilmide käsikirju. Rohkelt kvaliteetset fotomaterjali nii autori enda kui ka teiste kaameratest. Lõpus, nagu sedalaadi teostele omane, filmitööde ja isikunimede loend.

Pikem järeljutt ei ole niivõrd kokkuvõte kirjapandust kui hellapilguline tagasivaade käidud teele, suutmatus lahti lasta kaua hoitud sõbrakäest. Autori enda sõnades väljendatuna: meeleheitlik katse kõnelda ka nende eest, kellel endal enam häält ei ole. Iidsest ajast on püütud mälu üles tähendada mitmel viisil. Helimaastikul on säilitatud eilsed-üleeilsed argihäälitsused nagu rehepeksumasina undamine, hobuvankri kolin munakivisillutisel, vokiratta vurin, käsikiviga jahvatamine, mahajäetud külade hääled ja palju, palju muud. Autor küsib: kas heli saab näha? Miks ei peaks saama, kui võib salvestada looduses ümbritsevat vaikust. Sellekohane palve olevat esitatud loodushelide jäädvustamise meistrile Fred Jüssile. Inglismaal polevat see enam võimalik.

Autori aupaklik suhtumine Edisonisse, kelle leiutiste abil mineviku helid kinni püütud ja valla päästetud, on mõistetav. Lubatagu siinkirjutajal teha autori eest kummardus ka Gutenbergile, tänu kellele võime nautida meisterlikult esitatud mälupilte kirjasõnas. See on pealkirjas mainitud ekskursiooni kolmas tahk.


Eerik Purje