Kellele pärandab Neeme Järvi OMA dirigendikepi?!

Neeme Järvi juhatusel toimus üldlaulupeo eelõhtul sümfooniakontsert „Suur suvine kohtumine. Sõbrad“. Foto: EE (2019)Neeme Järvi juhatusel toimus üldlaulupeo eelõhtul sümfooniakontsert „Suur suvine kohtumine. Sõbrad“. Foto: EE (2019)

Neeme Järvi tõusis juubelilaulupeo ajal dirigendipulti kahel korral. Alexela Kontserdimajas oli 5. juulil tema juhatusel sümfooniakontsert „Suur suvine kohtumine. Sõbrad“. Laulupeo avapäeval 6. juulil juhatas armastatud Maestro aga Kaitseväe orkestri ja Politsei- ja Piirivalveorkestri ühendorkestrit, mida võiksime kaudselt nimetada David Otto Wirkhausi pasunakoori järeltulijaks. Siinkohal meenub, et Jannsen ja Koidula võtsid oma esimesele Soome-reisile 1871. a kaasa just Wirkhausi pasunakoori, kelle jaoks soomlased organiseerisid kontserdi lausa Helsingi ülikooli pidulikus aulas. See fakt näitab Väägvere pasunakoori kõrget taset, sest algelisele külakapellile niisuguses saalis kontserti ei oleks korraldatud.

 

Neeme Järvi kui Peterburi konservatooriumi kasvandik oli laulupeo avakontserdile valinud stseeni Rimski-Korsakovi ballett-ooperist „Mlada“. See valik lähtus täpselt laulupeo kunstilise juhi Peeter Perensi kontseptsioonist, millega tehti juubelipeol sügav kummardus Õpetajale. Helilooja Rimski-Korsakov oli meie Õpetajate Õpetaja Peterburi konservatooriumis. Tema käe all õppis ka Heino Eller, kes hiljem Eestis tegutsedes lõi võimsa kompositsioonikoolkonna (60 heliloojat!). Laulupeol Neeme Järvi ERSO ette seekord ei astunud. Vanameister andis galantselt võimaluse noortele dirigentidele – sümfooniaorkestrit juhatasid Paul Mägi, Kristiina Poska, Toomas Kapten, Risto Joost, Kaspar Mänd, Jüri-Ruut Kangur, Hando Põldmäe. Neid kuulates mõtisklesin selle üle, kellele neist annab Järvi sümboolselt üle OMA dirigendikepi?! Ernesaksa koorijuhi-taktikepp on ju kindlalt Hirvo Surva kätes ja Jannseni hõbedane lukustatud ERMi klaasvitriini taha. Tõnu Kaljuste ja Paavo Järvi on juba ise Maestro seisusesse ülendatud ja teevad suuri tegusid ka väljaspool Eestit. Neeme Järvi pedagoogilist vaistu teades, teeb ta kindlasti etteulatuvalt õige valiku.

 

Pärt Uusbergi laulupeo tunnusmuusika „Igaviku tuules“, kus algvariandis on kasutatud Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi luuletusi, viis mõtted ka meie suurte poeetide juurde, kes juba esimesest laulupeost alates on kongeniaalselt meie heliloojate kõrval seisnud. Koidula/Ernesaksa laulust „Mu isamaa on minu arm“ on kujunenud meie laulupidude püha hümn, mille kandadele astuvad juba ka Juhan Liivi/Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ ja Renee Eespere enda sõnadele loodud „Ärkamise aeg“. Ka noored heliloojad kasutavad eranditult kõrgklassi poeesiat — Rasmus Puur on enda jaoks välja valinud Hanna Aava ja Hando Runneli, Riho Esko Maimets Ernst Enno, Tõnis Kõrvits Doris Kareva jne. Aukohal on ka rahvaluuletekstid. Eriti suurejooneliselt oli esindatud „Kalevipoeg“. Kummaline mõeldagi, et Kreutzwald esimesele laulupeole 1869. a ei läinud ja eesti keele elujõusse ei uskunud. Ometi sai just „Kalevipojast“ eesti rahvast loov tekst, mis kõnetab meid siiani.

 

Alexela kontserdimajas kõlas ERSO ja Elina Nechayeva esituses Rudolf Tobiase ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast“, mille tekstiks on katkend „Kalevipoja“ X loost. See teos on üks eesti klassikalise muusika tõelisi hitte, mida esitatakse harva, sest on lauljale vokaalselt väga nõudlik. Nüüd on meil lauljatar Elina Nechayeva, kes selle interpreteerimisega suurepäraselt hakkama saab. Tobias oli ikka tõesti oma ajast palju ees. Tema oratoorium „Joonase lähetamine“ pidi ootama peaaegu sajandi, et see kõrgtasemel ette saaks kantud. Praegu ütlevad profid muusikaarvustajad rahvusvahelistes ajakirjades, et Tobiase oratoorium oli 20. sajandi suurim avastus. Nüüdseks on tolmukord Tobiase partituurilt igaveseks minema pühitud. Tore, et ka ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast“ on endale muusikaareenil väärilise koha saanud. Juba Ballaadi muusika on mõjuv, teksti süvenedes saab aga topeltelamuse. Alexela kontserdimajas kõlas lõpulooks Eduard Tubina Viies sümfoonia. Eesti muusikute ja Neeme Järvi esituses kõlas see nagu sümfooniline truudusevanne Eestimaale. Kas Jannsen ja Wirkhaus oleksid uneski võinud aimata kui vägevaks see 1869. a istutatud muusikaline seeme 150 a pärast kasvab?! Vaevalt küll.

 

 

Sirje Vihma-Normet, Tallinn



Neeme Järvi ja Elina Nechayeva (vasakul) Alexela kontserdimajas. Foto: EE (2019)Neeme Järvi ja Elina Nechayeva (vasakul) Alexela kontserdimajas. Foto: EE (2019)