Subscribe Menu

FOTOD – Kala instinkt

Praegu on väga huvitav aeg looduses. Nimelt on septembri algusest kuni oktoobri keskpaigani lõhede ja forellide kudemise aeg, mida kutsutakse salmon run’iks ehk lõhejooksuks. Tõsi, et kuigi kalal pole ju jalgu all, sööstab ta torpeedo-kiirusega läbi vee vastuvoolu ja sealt see ‘jooksu’ nimetus tulebki. Kalad peavad koguma jõudu ja hüppama kalatrepi astmetest üles, vahepeal puhates sügavamas jõe osas treppide vahel. Peale kudemist lõpeb kahjuks kalade elu teekond suhteliselt kiiresti ära.


Siin võib näha kolme sorti lõhet - Chinook, Coho ja Atlantic, mis on kõige haruldasem, peale forellide, praegusel kudemisajal. Neid võib eristada nii, et lõhel läheb selg ilusat tumeroosat tooni, aga forell niimoodi värvi ei muuda. Kõige huvitavam ja imestamapanev selle terve nähtuse juures minu jaoks on see, et kalad mäletavad ja tunnetavad ära, kus nende sünnipaik on ja ujuvad siis sinna tagasi igal sügisel oma mune poetama kivide vahele. Küll on looma instinkt ikka imeline asi.

Foto: Kati Kiiaspea (2019)

 

Olin oodanud juba kaua, et see aeg jõuaks taas kätte. Hakkasin augusti keskpaigas rohkem huvi tundma selle vastu kui eelmistel aastatel. Võtsin siis kätte ja uurisin kudemise ja kala sortide kohta ja kas neid tohib püüda. Õppisin erinevaid lõhesorte eristama värvide, pikkuse ja kuju järgi ja joonistasin endale tabeli märkustega, mida kannan kaasas igaks juhuks, kui pean detaile kontrollima. Ise ma kalastaja pole (veel), aga loodus on mulle alati pakkunud palju huvi. Hakkasin juba tegelikult augusti lõpus käima linnas jõgede juures, et vaadata, kas on ka mõnda kala juba näha, aga ainult üksikuid kalu oli näha, kelle saatus ei olnud nii hästi lõppenud. Esimesed paar nädalat septembris ei olnud palju juhtnud ja ka kalameeste blogi, mida jälgin igapäevaselt, ei nimetanud veel midagi lõhe ja forelli liikumiste kohta. Eelmise nädala keskpaigas tuli lõpuks hea uudis, et kalad on oma kudemise hooajaga tõeliselt alustanud ja läksin siis Port Hope’i nädalalõpul asja uurima. Veetsin jõe ääres lõpuks kolm tundi. Vaadates sillalt vette, nägin suurt musta laiku vees, mis lähemalt vaadates oli hiigelparv kalu, kõik ootamas oma teekonda alustada. Nii palju oli neid, et tundus nagu jõkke neid rohkem küll ära ei mahu.


Kohe on ka näha, kui kala hakkab valmistuma hüppamiseks. Ta kogub jõudu, soojendab ennast justkui sportlane enne suurt võistlust ja siis käivitub ‘mootor’ nagu enne vormeli starti või lennuki õhkutõusmist. Ja siis ta sööstabki ettepoole täies jõus ja proovib vastuvoolu üles trepist hüpata. Mõnikord kohe ei õnnestu, isegi teisel korral alati mitte, aga sellest pole midagi. Kala ujub sügavamasse vette puhkama ja proovib varsti jälle. Nägin mitu korda, kuidas korraga viis või kuus kala proovisid samal ajal trepist üles saada ja paistis, et tippaeg nendel proovida on siis, kui päike on just looja minemas.


Kalamehi oli jõe kallas tihedalt täis. Nemad proovisid oma õnne ja nii mõnedki lahkusid jõe äärest saagiga.


Praegu on õige aeg näha igal pool linnas ja väljaspool suuremate jõgede süsteemides, kuidas lõhe ja forell enda huvitavat kudemise teekonda alustavad ja soovitan kõikidel seda minna vaatama!

 

Kati Kiilaspea, Toronto




 

 

 

Käesolev veebileht on Eesti Elu paberlehe tellijate toetatud, toeta sinagi ja telli leht juba täna🙂


 

FOTOD: Kati Kiilaspea (2019)