Vaiko Eplik: „Minu jaoks ei ole kõrget ja madalat muusikat“

Vaiko Eplik. Foto: Aurelia MinevVaiko Eplik. Foto: Aurelia Minev Vaiko Eplik on Eesti laulja ja helilooja, kes on välja andnud 11 heliplaati, teinud koostööd mitmete muusikute ja ansamblitega, ületades žanripiire, esinenud ooperites, kirjutanud filmimuusikat ja ka õpetanud. Mitmekülgset ja andekat muusikut teatakse ka iseseisva ja põhimõttekindla arvamusliidrina. Tema saavutusi on tunnustatud erinevate autasude ja aunimetustega, kaasa arvatud presidendi Valgetähe teenetemärgiga.

 

Vaikoga, kes esineb Estonian Music Weekil Torontos, vestles Lea Kreinin.

 

Sa oled hästi paljude asjadega tegelenud oma elus. Oled olnud raadioajakirjanik, kirjutanud, esitanud ja õpetanud muusikat. Kuidas sa selle kõigega hakkama saad?


VE: Mulle tundub, et Eesti-suguses väikeses riigis on see paratamatu, et kui sind mingi asi huvitab, siis jõuad oma elu jooksul kõik selle eri aspektid läbi proovida ja enda jaoks ammendada. Meil ei ole palju muusikuid, kes oleks ,,ühe triki ponid“. Kui sa tahad aastakümneid tegeleda, tuleb olla mitmekülgne. Mul on see ilmselt õnnestunud. Paljud valikud pole olnud vabatahtlikud, tihti on elu pannud mind mingisse olukorda ja siis tuled sellest välja, nagu oskad.


Kas sa praegu ka muusikat õpetad?


VE: Tegelikult mitte. On naljakas mõelda endast kui muusikaõpetajast. Ma pole ise väga palju muusikat õppinud, kuna mu koolitee jäi kunagi poolikuks. Siin-seal ma käin loenguid pidamas ja sel talvel lähen Otsa-kooli (G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool) külalisõppejõuks. See on kõik kuidagi loomulikult ja ise tulnud, kuidagi juhtunud. Mu plaan ei ole olnud pidada seitset ametit korraga, aga see käib kuidagi asja juurde. Praegu räägitakse palju elukestvast õppest. Olen seda elukestvat õpet juba paarkümmend aastat rakendanud.


Kas sina kui muusik saaksid ainult interpreedina hakkama? Kas sa elaksid sellest ära?


VE: Ära saab ikka elada. Ma ei ole kuulnud, et ükski Eesti interpreet oleks nälga surnud. Siin on pigem küsimus selles, kas saad endale lubada elementaarseid kodanlikke mugavusi: kas saad lubada oma kodu või et sul on lapsed, kuni selleni, et muusikutöös on ka tähtis omada autot. Inimesed sageli ei tule selle peale. Kui vaadata dok-ülesvõtteid Eesti artistidest, siis tundub, et nad veedavad poole oma elust ratastel.


Kui palju sa oma töö pärast reisid?


VE: See on väga erinev, aga suviti on tavaline, et sõidan nädalavahetusega 500-1000 kilomeetrit. Kõik esinemised on Eesti eri otstes ning kuigi Eesti tundub esmapilgul väike, siis päris nii see ei ole. On tavaline, et üks esinemine on saartel - Kuressaares või Kärdlas ja järgmisel päeval pead mängima juba Põlvas. See tähendab kuuetunnist autosõitu.


Oled ka välismaal esinenud. Meenub Eurovisioon. Kuhu sind kõige rohkem kutsutakse?


VE: Olen küll välismaal esinenud, aga mind ei kutsuta eriti palju välismaale. Kuna mu repertuaar on valdavalt eestikeelne, siis see juba seab teatud piirangud. Reisin pigem seoses Eesti kultuuriprogrammidega välismaal. Festivalidel esinemised on ka olnud pigem kultuurivahetuse raames. Ma ise ei ole midagi selleks teinud, et rohkem välismaal mängida. Ma ei näe sellel erilist mõtet.


Jõudsimegi selleni, et sul on repertuaar põhiliselt eestikeelne. Kumb sul enne tuleb, kas viis või sõnad?


VE: Enamasti tuleb viis enne. Sõnadega on nii, et eks noorpõlves tegin ka ingliskeelset muusikat. Aga ühel hetkel saad aru, et sellega tegeleb nagunii kogu maailm. Kui meid on siin riigis oma keelt kõnelemas alla miljoni, siis oleks loogiline siin toimetada oma keeles, mitte võõras. Aga see on minu isiklik valik ning ma ei heida midagi ette nendele muusikutele, kes inglise keeles kirjutavad. Igaüks teeb, mis tahab.


Sinu fännide hulgas on väga erineva taustaga ja erinevas vanuses inimesi. Mis sinu arvates neid ühendab?


VE: Ma ei tea, tõenäoliselt hea muusikamaitse.


Eestlased on vist kiitusega kitsid. Kas inimesed tulevad ka tänaval juurde, patsutavad õlale ja küsivad autogrammi?


VE: Tulevad ikka! Mul oli viimane tore juhus, kui käisin noorema poja koolis klassi koristamas. Seal on iga nädal mõni perekond abiks klassiruumi koristamas. Loputasin parajasti põrandapesulappe korraga kolmes kraanikausis, kui naaberklassi õpetajanna tuli vaasi lilledele vett võtma ja tänas ühtlasi muusika eest. See oli väga naljakas hetk: oled higine ja käsipidi solgivees ja siis tullakse muusika eest tänama! Aga seda tuleb ette. Eestlased ei ole kiitusega ka nii kitsid. Mulle tundub, et eestlased on palju muutunud, stereotüübid ei pea enam paika.


Kui hakkasid lapsena laule kirjutama, siis kes olid sinu kõige suuremad eeskujud nii Eestis kui välismaal?


VE: Mäletan, et olin suur Aerosmithi fänn. Hiljem, oma põlvkonnale sarnaselt, ei olnud mul pääsu selliste bändide nagu Nirvana ja Radiohead eest. Need olid esimesed mõjud. Mäletan, et kõige varasem vaimustus olid Elvis ja Beatles, sest olin suhteliselt vanade vanemate laps ja meil oli kodus neid plaate, mida 70ndatel kõigis kodudes oli: Elvis, Biitlid ja Ruja on mu kõige esimesed mõjutajad. Nad on ka mu muusikasse oma jälje jätnud.


Sind on tituleeritud etnohipsteriks. Sul on nii huvitav muusika ja üsna lai spekter, oled teinud koostööd isegi klassikalise muusika vallas. Kuidas sa ise ennast määratled?


VE: Olen jätnud selle töö teiste teha. Alati on siis muidugi risk, et tulemuseks on etno-hipster. (Naerab.) Tõenäoliselt selles määratluses võib ka midagi olla. Mulle tundub pigem, et ma ei ole kunagi žanriliselt muusikal vahet teinud. Minu jaoks ei ole kõrget ja madalat muusikat, nagu klassikaline jaotus on. Ma ei pane Arvo Pärti ja Rein Rannapit erinevatesse kategooriatesse, seda enam, et Rannap on ka klassikas koolitatud. See on selline asi, mis võiks jääda eelmisesse sajandisse. Algne žanride sünd on ju olnud rohkem seotud muusika turustamisega kui selle sisuga. Kõige parem näide on see, et kui valge inimene laulis musta muusikat, siis oli see rock’n’roll, ja kui must inimene seda laulis, siis oli see R&B. Muusika oli sama, rassi järgi tehti mingi erinevus ja me oleme siiamaani eksiteel. Tegelikult oleks aeg kõigil sellest üle saada. Kuigi samas, tänapäeval on muusikat lihtsalt nii palju, et selle liigitamine on tähtsam kui kunagi varem, et leida üles, mis sulle sobib. Aga ma ei ole selle poolt ja ma ei näe selles väärtust. Mu lauluõpetaja Thea Paluoja ütles mulle juba siis, kui olin 11, et on kahte sorti muusikat – see, mis on ja see, mis ei ole. Selle järgi olen siis tegutsenud.


Kuidas sa töö- ja pereelu kokku viid? Sul on lapsed, aga ka öised esinemised ja palju on vaja ära olla.


VE: Sellega on nii ja naa. Olen lahutatud, pool aega olen lastega ja pool ilma. Tööplaane annab seada vastavalt sellele. Suvel on nad tihti mul kaasas. Sõltub konkreetse nädala logistikast, aga üldiselt pole midagi võimatut. Mõlemad lapsed tegelevad muusikaga, minu töö on neid pigem mõjutanud, nad on selle viiruse mõjuväljas kasvanud. Vanem poeg mängib death metal bändis kitarri ja kirjutab muusikat, noorem on klaverimängija – saame näha, mis sealt tuleb.


Sul on tugev suhe väliseesti muusikaga. Kas kavatsed ka Kanadas sellest rääkida?


VE: Mängin Kanadas muuhulgas ka plaate. Sekka kodustele paladele mängin ka väliseesti muusikat. Olen kuulnud, et Kanadas on inimesi, kes süüdistavad mind väliseesti muusika varastamises. Osa inimesi on selle pärast pahased. Ma imestan selle kriitika üle, kuigi see ei tule minu jaoks tühja koha pealt. Kui koondad kogumikule läbi 30 aasta salvestatud ja välja antud väliseesti muusikat, siis ei leia kõikide õiguste omanikke üles ja iga fonogrammi kasutusõigust ei ole. Kaalusin sel teemal pikalt ja lõpuks tegin selle plaadi vastavalt Eesti seadusandlusele. Maksin kõigile autoritele ning ka kõigi teiste jaoks, kes tunnevad ennast puudutatuna, on kontakt ja viited plaadil olemas. Aga mulle meeldis, kuidas Andres Raudsepp seda kommenteeris. Pakkusin talle ka tema fonogrammide kasutamise eest raha, aga ta keeldus sellest, öeldes, et omal ajal enamik tema plaatidel ilmunud lugudest olid coverid, Lääne lugude eestikeelsed versioonid.

Nüüd siin tuntakse seda, eestlased on hakanud seda muusikat koguma, nüüd on ka paljud nimed jõudnud kodueestlaste teadvusesse lisaks Olaf Kopvillemile, kes sai Eestis „Meie Matsi“ preemia ja keda teati seepärast juba varem. Aga ka tema poeg pole sugugi kehvem laulukirjutaja kui isa, rääkimata Rene Uferist ja üle maailma tegutsenud Eesti muusikutest ja lauljatest.


Kui palju sul see töö aega võttis?


VE: Tagantjärgi meenutades - mõte algas aastal 2003. Siis oli Rahvusraamatukogus näitus Eesti heliplaat 100. Kataloogis olevatele Eesti plaatidele olid esmakordselt lisatud väliseesti plaadid – kodu- ja väliseesti diskograafia oli seal koos. Seal sain üldse teada, et selline subkultuur on olemas. Hakkasin plaate otsima ja kogusin neid kuskil kümme aastat. Siis oli meie kuulus kogumisretk New Yorki ja alles pärast seda sain materjali kokku. Mind aitas Andres Raudsepp. Eestis oli suureks abiks Maarja Merivoo-Parro, kes on selle teemaga tegelenud ajaloolasena. Tema kirjutas saatesõna ja osales ka lugude valimisel. Mul oli väike konsortsium, kes aitas otsustada, füüsiline töö plaatidega käis pool aastat. Lõpuks oli mul üle 7 tunni väliseesti muusikat, millest tuli teha alla kolmetunnine valik. See oli täit värki lops!

 

Vaiko Eplik mängib DJna plaate 14. novembril EMW avapeol Torontos restoranis Archeo Distillery District´is ja esitab omaenda loomingut 17. novembril EMW lõpupeol Tartu College´is. Vaata lähemalt: www.estonianmusicweek.ca