Lõpmatusse kulgeval kurvil

Üksikasjad

Reede, 30 Juuli 2021 19:00

Eesti Elu Nr. 30 2021 - Eerik Purje

Helgi Vihma: Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja. Eesti Keele Sihtasutus 2021. 114 lk. Selle ahtakese raamatu lihtsate, kuid nägusate kaante vahele on paigutatud eesti keeleuuendusliku suurkuju elutee ja tööpõld. Möödunud aastal täitus tema sünnist 140 aastat. Raamatu koostaja on keeleteadlane ja Johannes Aaviku Seltsi asutaja.

Kõige mõjuvam lause selles raamatus on lugupeetud keelemehe ütlus: „Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata.“ See on tema kreedo, mis teda saatis kogu elu ja millele ta iial truudust ei murdnud. See saab mõistetavamaks, kui sellele lisada taani teadlase Georg Brandese väljend, et keel on mänguriist, mida peab kord aastasajas uuesti häälestama. Aavikule polnud keel mängu-, vaid tööriist, mida teritati regulaarselt kogu aeg, päevast päeva. Lõpule jõudmist polnud sellele tegevusele ette nähtud. Keelt kui mõtteavalduse vahendit tuleb arendada ja hooldada pidevalt.

Siinkirjutaja autori eakaaslasena ei ole teadlane, kelle ülesannete hulka kuulunuks selle tööriista lihvimine ja igapäevane korrashoid. Ta on aga kogu oma elu seda hooldatud tööriista käsitsenud ja selle peensuste mõjuvõimu nautinud. Alljärgnevalt mõned tähelepanekud seoses Johannes Aaviku isikuga.

Iga vaimusuurus, kelle visioon ulatub teistest kaugemale, kogeb oma eluajal vääritimõistmist ja alahindamist. Eesti teadlaste hulgas leidub Johannes Aaviku kõrval vaevalt kedagi teist, kelle tööd oleks nii puudulikult mõistetud. Ta sai tunda võhikute pilget ja paljude kolleegide naeruvääristust. Oma algkooli päevist kodumaal jäi siinkirjutajale mulje, nagu oleks olemas kaks eesti keelt: Aaviku oma ja see, mida koolides õpetatakse.

Saksamaa põgenikelaagri gümnaasiumis valgustas eesti keele õpetaja Maria Tork Aaviku fenomeni lähemalt ja mõistvama vaatenurga alt. Ta tutvustas õpilastele paljusid Aaviku loodud ja üldsuse poolt omaks võetud keeleuuendusi ning kahetses südamest, et Aaviku propageeritud y-d ü asemel kasutusele ei võetud. Ta juhtis ka tähelepanu võõrkeeltest tõlgitud ajaviitekirjandusele, mis ilmusid ajalehe joonealustena ja mille kaudu Aavik üritas oma loodud uudissõnu lihtrahvale tutvustada.

Selgeim pilt avardus aga ühe endast vanema tuttava kaudu, kes näitas mulle Aaviku käsitsi kirjutatud erakirja, mis meenutas rohkem teaduslikku artiklit – täis uudissõnu ja nende sulgudes antud tähendusi. Mainitud isik oli Aavikule väga lähedal seisev inimene ja andis kirja sisu ja stiili üle huvitavat seletust. Aavik rõhutas, et hea kaupmees peab oma kaupa üle pakkuma. Ostja valib pakutu hulgast sobiva, ühesõnaga teeb lõppotsuse. Sellest aspektist vaadelduna muutub uuendaja tegevus hoobilt mõistetavamaks. Teadlane võib luua kuitahes hea sõna või keeleuuenduse, selle tõeline väärtus ilmneb aga alles siis, kui rahvas selle vastu võtab. Keel kuulub kogu rahvale, see pole tippteadlaste eraomand.

Viimane märkimisväärne tähelepanek Johannes Aaviku elutööst pärineb Karl Ristikivi sulest. See oli vist ajakiri Tulimuld, kus ta ühes artiklis tähendas, et Aavikut on korduvalt rünnatud ja halvustatud, kuid ühelgi tema mahategijaist pole võimalik oma seisukohti kirjalikult avaldada kasutamata mõnd Aaviku loodud uudissõna või grammatilist keeleuuendust. See on tõetera, mis ei vaja ühtki lisakommentaari.

Autor on kõnesoleva raamatuga teinud aatelisele keelemehele aupakliku kummarduse. Nende ridade kirjutaja poolt mitte vähem aupaklik kummardus autorile.


Eerik Purje

• Eelmine
• Järgmine