Kahe läti naise lugu

Üksikasjad

Reede, 04 Jaanuar 2019 19:00

Eesti Elu Nr. 1 2019 - Tõnu Naelapea

emapiim Eestlased on lugev rahvas, hindavad raamatuid. Kodumaisele kirjandusele lisandub rikkalik tõlgitud teoste hulk, mida raamatupoes on märgata. Viimastel aegadel on lettidel olnud paraku märgata nö sopakaid, aga üldiselt on need kvaliteetsed tõlked.

Üheks selliseks on mullu ilmunud läti kirjaniku Nora Ikstena „Emapiim“. Tõlkideks Ilze Tālberga ja Contra (Margus Konnula). Romaan on ilmselt osaliselt, ehk isegi täielikult autobiograafiline. „Emapiim“ on kaanelehe tutvustuse järgi viimaste aegade üks enim kõneainet pakkunud läti romaan, mida kodumaal on müüdud 25 000 eksemplari. Teos on ilmunud 10 keeles, tõlkeõigused on müüdud 20 riiki. Lisaks, et autori loomingust on eesti keeles varem ilmunud kaks romaani, kinnitades ta menu eesti lugejale.

Siin pole leida meeldivat lugemist. Raamatu pealkiri vihjab sellele, et ema – nimepidi ei ole ühtegi peategelast ära toodud – ei andnud tütrele nii olulist emapiima. Kartes, et see pole küllalt hea, isegi ehk halb lapsele. Kadus pärast sünnitamist viieks päevaks ei-tea-kuhu, jättes vastsündinu oma ema hoolitseda. Emapiimaga aga ju peab kõik hea tulema. See on ka otseseks näiteks 1944. aastal sündinud ema vaimsetest häiretest, mis viivad ta varajase surmani. 1969. aastal sündinud tütre lugu keerleb mitte ainult okupatsiooniaastate raskuste, aga emaarmastuse puuduses võitluste ümber, et olla inimene. Kui poleks vanaema, autori ilusas sõnastuses ema ema, kasuvanaisa, siis peategelase elu oleks olnud raskem, kui ta oligi.

Läbi nelja aastakümne kootud lugu on nii huvitav, et uut peatükki alustades ei tea, kes võtab sõna – kas ema või tütar. Pildina okupatsiooni kurjusest, vaimuhaigusest on kohati tunne, et neid negatiivseid tundeid ei soovi kogeda. Kuid tuleb, kuna egas ka vabaduses ei olnud/ole elu meelakkumine, lilleline.

Teisisõnu on lugejal vaja selgroogu, julgust, et edasi lugeda. Kaanetutvustuse järgi on läti lugejad öelnud, et „Emapiim“ on tervendava mõjuga ja paneb oma eluraskustele vaatama uue pilguga. Tulebki, kuna lihtsas keeles kirja pandu tegeleb vabaduse ja võimu, emaduse ja usu teemadega, millega iga tundlik inimene on enamgi tuttav.

Teose haare on ka selline, et meesterahvas saab olulise sissevaate sellesse, mis tähendab olla mitte ainult ema, vaid naine. Paeluvamad peatükid on need, kui tütar lapsepõlves küsib küsimusi, mida kas okupatsiooni ajal ei tohtinud küsida – Jumala olemasolust, näiteks, ning miks ema selline on.

Sest lisaks vaimuhäiretele on emal probleem alkoholi ja tablettidega. Alul ennetas ta nende liigtarbimist, sukeldudes töösse andeka günekoloogina. Ta oli patsientide poolt väga hinnatud, aga jättis töösse keskendudes tütre olukorda, mida ükski laps ei peaks üle elama. Juba päris noorena pidi ta purjus emale toitu tegema, maja korras hoidma, ahjus tuld ehitama, et talvel ära ei külmuks. Kui poleks vanavanemate hoolitsust ja armastust olnud, ei tea, mis tütrest oleks isegi selliste pingutuste tõttu saanud.

Alvar Loog kirjutas „Postimehes“ arvustuses järgmiselt. „Ikstena teos tuletab meile meelde, et oleme inimestena suure sattumuslikkuse vangid, sest ei saa valida iseennast ega oma vanemaid. Kuid oma lapsi mingil määral saame.“ Nõustun sajaprotsendiliselt, Loog võtab peategelase elu dilemmad väga hästi paari reaga kokku.

Raamat lõpeb lootusega, Balti keti ajastuni jõudes, vabadus terendab, optimism asendab okupatsiooni võikuseid.

Kuigi teos mõjutab lugejat psühholoogiliselt, tuleb korrata, et selline on elu, selle eest ei saa ära joosta. Tuleb loota, et „Emapiim“ jõuab Tartu College’i laenatusraamatukokku, kuna Ikstena kirjeldatud eluraskused väärivad laiematki lugejaskonda, kui jubagi on saavutanud.

Tõnu Naelapea, Toronto

• Eelmine
• Järgmine