Jaan Sudak: Kotkajärve Metsaülikool on nagu killuke kodumaad Kanada põliste laante keskel

Üksikasjad

Reede, 22 Juuli 2022 19:00

Eesti Elu Nr. 29 2022 - SIRJE KIIN

Palun tutvusta end mõne sõnaga Põhja-Ameerika eestlastele, kust oled pärit, kus oled õppinud ja millega tegeled?

Põhiliselt tegelen eesti keele ja pärimuskultuuri uurimise ning õpetamisega. 2015. aastal lõpetasin Tartu Ülikoolis magistriõpingud folkloristika erialal. Sidusin end juba õpingute ajal erialase tööga ning tegelesin peamiselt Kihnu saare pärimuskultuuri uurimisega. Magistritöö põhjal anti välja raamat „Luupainajad Kihnu rahvausundis“ (2017), kus tutvustan luupainajast (rahvusvaheliselt psühholoogias tuntud kui sleep paralyssi) kõnelevate rahvajuttude põhjal, milline mõju on uskumustel, nende läbi tõlgendatud kogemustel ja laiemalt pärimuslikul taustal inimese elu mõtestamisele. Samal aastal ilmus kaasautorluse korras koostatud mahukas ülevaade Eesti lipuga seotud lugudest – „Sinimustvalged lood“ –, kus käsitlen laiaulatuslike mahukate intervjuude põhjal eestlaste lugusid ja mälestusi sinimustvalgest lipust. Valiku nendest lugudest pani Eesti Rahva Muuseum kuulamiseks üles portaali Soundcloud. Ülevaatlikult olengi alates Tartu Ülikooli lõpetamisest tegelenud pärimuslike ja elulooliste projektidega kas vabakutselisena või Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Mälu Instituudi alt. Sellel aastal lõpetasin Tallinna Ülikoolis teise magistrantuuri eesti keele ja kirjanduse õpetajana, et jagada koolmeistrina edasi armastust ja huvi eesti keele, rahva ja kultuuri vastu.

Mulle meeldib oma juurte kohta öelda, et olen rannarahva soost. Minu isapoolne vanaisa kasvas Peipsi vanausuliste peres, enne kui Teine maailmasõda viis ta läbi tuulte tallermaa Tallinna. Hiljem teenis leiba kohtunikuna. Isapoolse vanaema lapsepõlv ja noorusaastad möödusid ülikoolilinnas Tartus, kust sõjaaegsed keerulised aastad viisid temagi ära Tallinna. Emapoolne vanaisa oli suure talu pärija ajaloolises rannakülas Paatsalus Lääne-Eestis. Seal kaunis maakodus möödusid minu lapsepõlvesuved. Emapoolse vanaema isa-ema olid põlised muhulased. Sõda viis nemadki kodusaarelt eemale. Nimelt sai minu vanaema isa tasuks suurtükiväelasena Vabadussõjas osalemise eest asunikutalu Lääne-Eestisse Massu külla ja viis oma pere sinna. Sealt polnud enam palju maad väikelinna Lihulasse, kuhu rajasid omale kodu minu ema vanemad. Selles linnakeses sirgusin isegi, kuni tuli aeg astuda gümnaasiumisse ning veelgi hiljem seada sammud Tartusse suurkooli.

Oled ju ka varem käinud Kotkajärvel, tõsi küll, osalejana, mitte lektorina, millised olid Sinu muljed ja mälestused?

Nimetan kolm kaunist sõna, nagu on kombeks Eesti Üliõpilaste Seltsis: rahvuslus, akadeemilisus, ühtehoidmine. Kotkajärve Metsaülikool on nagu killuke kodumaad Kanada põliste laante keskel. Põhjalikumalt võtsin oma muljed ja mälestused kokku avalikus kirjas Tõnu Õnnepalule, mis pärjati Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming aastapreemiaga (2021). Kiri oli mõeldud tema teose „Aaker“ kirjandusliku kriitikana, sest minu meelest ei ole MÜ vabaõhuetendus ega -muuseum nagu selles teoses kirjas. Kirjutasin toona, et Kotkajärve on lapsepõlvesuvede maa, lõkke- ja lauluõhtute maa, esimeste armumiste ja süütu nooruse maa, vabaduse maa ja elujanu maa, sinise taeva ja rohelise metsa maa, puhkuse ja rahu maa. Arvan seda praegugi.

Millest plaanid rääkida tänavu augustis Metsaülikooli kuulajatele?

Võtan loengus vaatluse alla eesti unefolkloori ja unenäoended. Esimene hõlmab kõike, mis on pärimuses seotud une ja unenägudega: õpetused-juhised unenägude tõlgendamiseks, lood unenägude nägemisest ning nende täideminekust. Teine tähistab kitsamalt märke, mille kaudu unenägusid tõlgendatakse. Loeng põhineb minu viimasel raamatul „Mia nägi unõs… Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses“. Teose tuumaks on unenäoennete põhjal koostatud märksõnastik rikkalike tekstinäidetega Eesti Rahvaluule Arhiivist ja alates 2013. aastast kogutud folkloorne materjal Kihnu saarelt. Unenäod on väga oluline osa eesti rahvapärimusest, millele juhtis tähelepanu juba Jakob Hurt. Seni polnud ilmunud aga ühtegi terviklikku käsitlust unefolkloori kohta.

Lisaks palus Kotkajärve Metsaülikooli juhtkond juhendada eesti keele ringi. Võtsin pakkumise värskelt diplomeeritud eesti keele õpetajana rõõmuga vastu. Kavatsen ringi juhendada eesti rahvajuttude põhjal. Vaatame muinasjuttude ja muistendite keelt, analüüsime nende sisu ning laiemaid seoseid pärimuskultuuriga. Minu meelest avaldub paljuski rahva mentaliteet ja iseeneseks olemise tunnetus tema suulisel pärandil. Folkloor kõneleb palju selle loojate ning kandjate kohta. Peale selle on muinasjuttude ja muistendite keel väga huvitav ning sealt leiab palju põnevaid keelendeid. Seepärast keskendungi eesti keele ringis seekord just muinasjuttudele ja muistenditele.

Mida ütleksid Kanada või USA eestlasele, kes kaalub tänavu, kas tulla Kotkajärvele või mitte?

Eks igaüks teeb selle valiku enda jaoks ise. Isiklikult olen oodanud võimalust tulla Kotkajärvele tagasi alates 2019. aastast, millal seal viimati käisin. Pandeemia tõttu polnud see varem võimalik, aga nüüd ma seda võimalust käest ei lase. Kotkajärve Metsaülikoolis on midagi nõiduslikult kaunist, mis toob inimesi sinna ikka ja jälle kokku. Maaliliselt kaunis loodus ja rahvuslikult laetud ühtsustunne puudutasid eelmisel korral mind tugevalt. Ühe eredama elamuse sain viimasel päeval. Nimelt oli ühel naisel võimalik Kotkajärvele kohale tulla vaid hetk enne lõpupeo algust. Ta ei kahelnud, vaid tuli kohale ja esitas laulu „Eesti muld ja eesti süda“. See oli tõsiselt liigutav! Elus tulekski teha asju, mis hinge toidavad. Minu jaoks on Kotkajärve Metsaülikoolis käimine üks nende seast.

Kas ja milleks on Kotkajärve Metsaülikooli vaja?

Kogu lugupidamise juures tuleks see küsimus suunata näiteks Olev Trässile või kellelegi teisele, kes on algusaastatest peale Metsaülikoolis käinud. Selle intervjuu maht ega minu isiklik piiratus ei luba ammendavalt vastata. Viimases metsaülikooli albumis on ta sõnastanud MÜ loomise algpõhjused ning nentinud, et need kehtivad ikka veel. Kokkuvõtteks on ta sõnastanud MÜ sihiks ja ülesandeks aidata kaasa eesti keele ja rahvusliku identsuse püsimisele. Laenan samast albumist mõtteid veel Heino Jõelt. Ta kirjutab, et Kotkajärvele on vaja entusiastlikke inimesi, ühiskondliku rakenduse huvilisi ehk estohoolikuid, kes on etnilisel pinnal ühiskondlikult aktiivsed. Olen temaga nõus ja soovin sel aastal anda oma panuse, et Kotkajärve kestaks, kasvaks ja õitseks igavesti.


Küsis: SIRJE KIIN

• Eelmine
• Järgmine