Nooruses aga polnud sellist muret. Kotkajärvel sai skaudina õpitud, kuidas kirvega ümber käia. Parimaid lühiajalisi töökohti, mis elus on olnud, olid need paar aastat, kui olin hilisteismelisena nädalaks Metsaülikooli saunamees. Algas see siis, kui minust vanem skaudiveli Toomas Kann, kellega hästi läbi sain, pidas seda kohta. Pakkusin abi, võeti vastu. Mõnus oli kahekesi metsas surnud puid otsida, langetada, saagida, lõhkuda. Ning miski ei suutnud siis asendada augustikuu soojas päikeses saunasillal istumist, jalad vees, saun küdemas, kuumaveepaak täidetud, pesuruum puhastatud, luuaga ja rehaga hoone ümbrus koristatud. No see pole ju töö.
Mu üllatuseks pistis Toomas mulle hiljem kakskümmend dollarit pihku – ütles, et olin selle ära teeninud. $20 oli paras raha. Skaut nii ei tohiks ütelda, aga...
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Esimesed 8 nädalat digilehte saad vaid 1 dollari eest!
