Subscribe Menu

Head Eesti Elu lugejad, eestlased!

 

Jõulud on rahuaeg. Rahu aeg. Vähemalt nii on läänemaailmas, kus domineerib kristlik maailmanägemus, harjutud ütlema. Sageli on tegelikud olud sundinud meid siiski pigem nii mõtlema ja unistama ajast, mil nendel sõnadel oleks ka väljaöelduna tõsiseltvõetav sisu.

 

Jõulud on rahuaeg. Rahu aeg. Vähemalt nii on läänemaailmas, kus domineerib kristlik maailmanägemus, harjutud ütlema. Sageli on tegelikud olud sundinud meid siiski pigem nii mõtlema ja unistama ajast, mil nendel sõnadel oleks ka väljaöelduna tõsiseltvõetav sisu.

Laias maailmas ringi vaadates ja rahvusvahelisi meediakanaleid kuulates tekib paratamatult tunne, et mingist üldisemast, globaalsest rahust, võime tõepoolest vaid und näha. Relvastatud ja seni veel relvastamata konflikte on praegu maailmas tõesti väga palju. Pildile lisavad vürtsi ka teravaks ihutud poliitilised piigid, olgu siis mõjukates Ühendriikides või ka meie koduses Eestis. Pingele ja painele paneb omakorda vaikselt hagu alla ka juba viieaastaseks saanud globaalne majandussurutis. Kust siis üldse jõulurahu leida või kuidas seda saavutada?

Kui me soovime leida välist rahusõnumit, siis tegelikult ei pea me seda väga kaugelt otsima. Just täna, selle sõnavõtu kirjutamise päeval, anti Euroopa Liidule Oslos pidulikult üle Nobeli rahupreemia “üle kuuekümne aasta pikkuse rahu ja leppimise, demokraatia ja inimõiguste edendamise eest Euroopas”. Eestis, kui suhteliselt uues Euroopa Liidu liikmesriigis, võime muidugi arvata, et meid see tunnustus ei puuduta. Võime oma mõtlemises minna koguni nii kaugele, et vaidlustada tervikuna selle otsuse õigsust – oli ju Euroopa Liit suure osa sellest kuuekümnest aastast üsna vagane suurt osa Euroopat ahistanud kommunistliku türannia suunal…

Kui me siiski tahame näha pooltühja klaasi asemel poolenisti täis anumat, on meil ometi küllalt põhjust pidada seda ka Eestile antud Nobeli preemiaks (meie esimene, mis sest, et meeskonnaspordis!). Esiteks lõi Euroopa Liit oma olemusega positiivsuse kogumi, kus elu oli ilusam, demokraatlikum ja vabam. See oli kooslus, mis väljendas progressiivsust ja edukust. Oli täielik vastand Nõukogude Liidule ja selle mõjuväljas olnud idablokile. Ameerika Ühendriigid olid küll pea iga rahvuslikult meelestatud okupatsiooniaegse eestlase unistuste maa. Vaatamata okupatsioonivõimu segajatele pajatas selle võlust meile igal õhtul Ameerika Hääl. Ometi tundus ta meile täiesti kättesaamatu. Samas Euroopa Liit oli meile lähedal. Ainult teisel poolt punast joont ja raudset eesriiet, mitte aga teisel pool laia ookeani.

Euroopa Liit oli seega ka okupatsiooniajal Eestile eesmärgiks, edendades juba ainuüksi oma olemasoluga meie jaoks rahu, demokraatiat ja inimõigusi. Meie pikki aastaid kestnud liitumisprotsess Euroopa Liiduga ainult kinnitas eespoolöeldut. Pressides edasi täisliikmelisuse suunas, polnud postkommunistlikel jõududel meid enam võimalik peatada. EL-i tõmme ja meie kiirendus tema suunas olid selleks liiga suured.

Hoopis suurem on meie osalus äsja kätte antud auhinnas, kui me aga mõtleme viimasele kaheksale aastale, mil ka Eesti on juba olnud Euroopa Liidu liige. EL-i ittalaienemist ja ida-lääne vastasseisu EL-i ülekandumist kartnud riigid on õnneks pidanud pettuma. Mõningatele naginatele vaatamata, on endiste idabloki maade kaasamine toonud EL-i just uusi tuuli ja üldise kasvukiirenduse. Ka Eesti on sellesse protsessi andnud oma tubli panuse. Vaadates Euroopa Liitu tema praegustes piirides võib kahjurõõmsalt tõdeda, et ebastabiilsust võib leida pigem vanadest kui „uutest” EL liikmesriikidest. Meile endalegi üllatuseks, võime ennast täna seega leida parajast “rahuoaasist”. Tundkem siis rõõmu sellest, et me võime niimoodi mõelda ning nähkem vaeva, et me ei peaks tulevikus olukorda ümber hindama.

Kui me soovime aga osa saada sisemisest hingekõditavast rahusõnumist, siis ei pea me üldse kuhugi vaatama. Meile peaks piisama sellest, et piilume iseenda sisse ning üritame leida sealt kõike seda, millega võime rahul olla. Olgu selleks siis rõõm oma toredatest ja armastatud pereliikmetest, heast tervisest, piisavast toidust meie laual, rahuldust ja arengut pakkuvast tööst ning soojast kodust. Aga miks mitte ka väiksematest asjadest nagu mõnusast ja meelierutavast raamatust ning veiniklaasist, mida praksudes põleva kamina ees nautida. Ka oma elus tasuks meil ikka otsida kõike seda, millega saame pigem rahul olla ning mitte viriseda kõige selle üle, mida meil enam või veel ei ole. Vähemalt jõulude ajal võiksime selle poole püüelda.

Kaunist ja rahulikku jõuluaega!

Riho Kruuv

Read more