Subscribe Menu

Juhtkiri – Lootus põues

Kevad on käes. Kõige optimislikum aasta-aeg. Lumi sulanud, vihmad pesevad eemale talve kõntsa, ilmad soojenevad nagu südamedki. Kuigi on juba kolmas pandeemia-kevad, valitseb ikka tunne, kõige kiuste, et läheme edasi tärkavasse rohelisse loodusesse, paastukuu viib sinna, jürikuu ja lehekuu on ju alati värskendavad.


Kevad annab inspiratsiooni loovhingedele. Luuletajatele, heliloojatele. Antonio Vivaldi „Kevad“ ta nelja aasta-aja tsüklist on rõõmus helind, pühendatud lootusele. Meie luulesuurus Marie Under pani sõnadesse tunde – kui kaunilt – luuletuses „Mu kevad“. Ning seda enam kui sajandi eest, ajal, mil Euroopas möllas hirmus sõda. Nagu praegugi. Kuid optimism valitses. Luuletuse viimased kaks salmi võtavad väga hästi kokku seda, mida soojemad ilmad, rohelisemad murud ja õitsele puhkemas kevadekuulutajad krookused kinnitavad. „Mu meel läheb härdaks, niiskust nõrgub laugel:/ õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,/ kuid mida oodata ju antud lootus./ Vist elus kaunimat ei olegi kui – ootus,/ sest suveks valmistuma juba algan/ ja talve tulisemalt maha salgan.“

Jah, viimane tali oli kuri ja külm. Ent see on nüüd seljataga ning isegi, kui elame pöörastel aegadel, peab underlikult lähenema. Et ehk lõppeb varsti sõjategevus, et ehk koroonaviirus taandub, et ehk majanduslik olukord taastub. Et ehk lapsed saavad julgelt vabaduses joosta ja mängida, kilgates päikesekiirte soojas embuses. Seda kõikjal, igas vabas riigis. Kui ainult poliitikud oma kohustusi täidaks. Ent see muremärk on püsinud kaua, sellest ajast peale, kui Hiina tapvast koldest asuti levitama viirust.

Kogemused õpetavad, suunavad elu. Ettevaatus meil kõigil olemas ja see on oluline osa hinge sees hoidmisest. Oi, kuidas aga aitab kaasa leebe kevadtuuleke, esimese punarindrästa nägemine, kardinalide vidistamise kuulamine. Juba on juba näha laglesid, kes on tagasi tulnud lõunast talvepuhkuselt. Pardid ojades – loodus ju elab!

Nagu inimkondki, vaatamata tohututele väljakutsetele, nii isiklikult kui kogukonniti, mõteldes viimases diplomaatiale ja demokraatiale. Ajalugu on õpetanud, et iga katk, kurjuseajastu kunagi vaibub. Ning pingutame, suuname eluenergia ikka parema, mitte halvema poole. Kõige kurja ja koleda kiuste toob kevad sellist arusaamist.

Lydia Koidula luuletas, et kevade on sala tulnud. Mis liigub linnu südames. Lõpetades luuletust üliposiitivselt – „Kevade, kevade/ jälle tuli tagasi!“ Liiguksime luuletajate eeskujul, lootus põues, rahu, ilu ja maailma tervise suunas. Suudame, kindlasti.

Tõnu Naelapea, Toronto


Read more