Subscribe Menu

Juhtkiri: Mäletame ju ikka

Ajalukku vaadates, teame, et on möödunud 104 aastat Suurest Ilmasõjast, sõda, mille lõppedes öeldi, arvestades tohutute inimelude kaotustega mundrikandjate hulgas, et see on sõda, mis lõpetab kõik sõjad. Aga ei. Vähem kui 20 aastat hiljem, üks türann Hispaanias alustas relvastatud vägivalda. Mis viis kahe äärmusliku maailmavaate kaasnemisele, kõiksugu õudustega. See omakorda julgustas üht teist megalomaani Saksamaal vallandama isegi ohvrite arvu poolest suuremat sõda. Eriti tsivilistidega arvestades. Kas pidi leekivateks rusudeks pommitama Tallinna, Dresdeni, loetamatuid linnu?

Ja siis Korea. Ja siis Vietnam. Ja siis Afganistan. Ja praegu Ukraina. Ning on mujalgi möllanud seletamatu raev. Eriti Aafrikas, Aasias, tander ei ole tingimata kultuurrahvaste võidelda, mis on ju üks karmimaid irooniaid. Kultuur tuleb ainult relvaga, vist. Miks peab tapma? Ja nii jõhkralt? Vist on inimloomus ikka miskit, mida peeglist ei näe. Meenub kuulus lause Karlsson Katuselt suust. Rahu, ainult rahu. Mida aga on raske leida.

Heaoluriik Kanada pole üle kahe sajandi kogenud oma pinnal sõjategevust. Aga seda ei saa paljude teiste riikide kohta lausuda. Ikka on verin...

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Go to Subscription Plans

Read more