Subscribe Menu

Kätlin Kaldmaa, läbinisti kirjandusinimene

Kätlin Kaldmaad võib tõesti sellise nimetusega tituleerida. Ametlikke tiitleid on tal mitmeid, sest ta lihtsalt tegeleb nii paljude asjadaga, läbivaks jooneks ja ühiseks nimetajaks kirjandus ja sellega seonduv. Tema sulest on ilmunud raamatuid nii suurtele kui väikestele, ta on vahendanud eestlaste jaoks palju ingliskeelseid romaane ja kirjutanud ajakirjanduses rohkesti arvustusi, nii et sõnad luuletaja, kirjanik, kirjanduskriitik ja tõlkija peaksid kokku võtma tema tegevuse, aga küllap jääb neistki väheks.
Kätlin Kaldmaa. Foto erakogust


Lisaks töötab Kätlin poole kohaga Eesti Lastekirjanduse Keskuses ja ühiskondliku ametina tegutseb Eesti PEN-i presidendina.

Septembris-oktoobris külastas Kätlin Kanadat, viibides Quebec’is Trois Rivières’is toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil, mis on maailma suurimaid prantsuskeelseid luulefestivale. Paarikümne luuletaja kõrval laiast maailmast (lisaks olid kohal muidugi luuletajad Quebec’ist ja mujalt Kanadast) oli Kätlinil au sinna kutsutud saada. Kutsuja maksis ka lennupileti, ööbimisvõimaluse jt. kulude eest. Torontosse põikas Kätlin enne festivali neljaks päevaks, kus toimus samuti esinemine luuleõhtul ja mitmeid kohtumisi eestlaste jt. rahvuste esindajatega. Tutvusringkond on Kätlinil üle maailma lai, eeskätt just oma eriala valdkonnas.

Nüüd pisut PEN-klubist, millega Kätlin viimased aastad tihedalt seotud. Tegemist on maailma suurima kirjanikke, ajakirjanikke jt. loomeinimesi koondava organisatsiooniga (lühend PEN tähendab Poets, Esseists, Novelists), mille eesmärgiks on seista sõnavabaduse eest. Eesti PEN asutati 1928. a. Tartus, kuid suleti 1940. aastal. Välis-Eestis hoiti seda aga aktiivselt elus, Kanadas tegeles sellega Arved Viirlaid. Taasiseseisvusaja algul alustas PEN kodumaal taas tegevust, kuid jäi hiljem soiku; taasasutamine toimus aastal 2010, millest alates ongi selle tegevust juhtinud Kätlin Kaldmaa. Igal aastal toimub maailmaorganisatsioonil suur kongress ja Eesti liikmena võtab nendest alati osa. Tänavu toimus kongress Koreas, eelmisel aastal Belgradis ja üle-eelmisel Jaapanis. Kahest viimatinimetatust on ka Kätlin osa võtnud, tänavune kongress langes aga Kanada reisiga samasse aega. PEN-i liikmeksolek annab Eesti kirjanikele rahvusvahelist mõõdet, võimaldades kirjanikel esineda suurtele auditooriumidele. Samuti saab Eesti olla abiandja rollis, nii on näiteks antud nõu kirjanikele Armeenias, Gruusias.

Eestis algas septembris PEN-i korraldusel programm „Keelatud raamat”, kus kirjanikud käivad koolilastele sel teemal rääkimas. Juttu ei tule ainult nõukogude ajal keelustatud kirjandusest. Praegused eesti noored on esimene põlvkond, kes on kasvanud üles vabas Eestis ja seetõttu on igasugused keelud-tsensuurid, ka kirjanduses, neile kindlasti päris võõras teema.

Kätlini enda loomingus on esikohal luule, mida ta on kirjutanud niikaua kui end mäletab. Mitte küll alati avaldanud. Esimene luuleraamat ilmus 1995. a., praeguseks on neid ilmunud neli. Inspiratsiooni annab elu ise, mis on ju niivõrd huvitav. Näiteks viimane luuleraamat „Armastuse tähestik”, milles ta kirjeldab erinevatest riikidest pärit armukesi, ei olegi tegelikult rohketest armuseiklustest inspireeritud, vaid luuletajal hakkasid tekkima peas erinevate inimeste kujud, koondportreed mingitest inimtüüpidest, keda sai siis otsekui reaalsete isikute „kuube” pandud.

Temas hakkasid arenema erinevad armastuse käsitlused; armastus on Kätlini sõnul üleüldine nähtus, mida võiks meil üldse rohkem olla. Tema loomingus on näiteid, kuidas võtad mingi igapäevase asja ja paned selle armastuse keelde. Ühes luuletuses saavad kohad, kus ta aasta jooksul käinud, läbi armastuse uue mõõtme.

Viimases kogus on ka mõned ingliskeelsed luuletused. Vahel tunneb poeet, et inglise keeles on end kergemgi väljendada. Seda enam, et ta kirjutab vabavärssi.

Kätlin on kirjutanud ka ühe lasteraamatu pealkirjaga „Neli last ja Murka”, ainest selleks sai omaenda perekonnast ja see on pühendatud vanaema mälestusele.

Kätlin Kaldmaa. Foto erakogust
Hiljuti lõpetas Kätlin oma esimese romaani, mille tegevustik toimub aga hoopis Islandil. Selle maaga on Kätlinil oma suhe, ta on seal mitmeid kordi viibinud ja sugugi mitte vaid turistina.

Kõige mahukam on aga Kätlini tõlkelooming, praeguseks on inglise keelest eesti lugeja jaoks tõlgitud romaane 35. Sellega on ta tegelenud juba 20 aastat. Inglise keel tuli tal iseõppimise teel: 1990.a. viibis ta Ruto Killakunna teatri näitlejana kuu aega Euroopas, rännates ühest riigist teise ja suhelda tuli loomulikult inglise keeles. Tagasi tulles luges ta läbi kaks ingliskeelset raamatut ja asus kohe tõlkima. Aastaid hiljem läks ta anglitsistikat õppima — Kätlin on lõpetanud Tallinna Ülikooli anglitsistika ja semiootika erialal — kuid selleks ajaks oli tal juba mitmeid raamatuid tõlgitud. Kätlin on Eesti Kirjanike Liidu liige, kus hiljuti asutati tõlkijate sektsioon.

Kuidas siis tõlkimine käib? Õnneks on tal vabadus valida seda, mis talle sobib. Suure lugejana leiab ta mõne huvitava raamatu ja soovitab seda kirjastusele. Praegu aga püüab ta rohkem ise kirjutada ja vähem tõlkida.

Kätlin tegutseb ka kriitikuna, kirjutades ajalehtedes-ajakirjades. Ta oli vahepeal ka raamatuajakirja Lugu peatoimetaja, mille ilmumine aga keeruliste aegade saabudes pärast kaheksat numbrit lõpetati.

Lastekirjanduse Keskuses töötab Kätlin välissuhete koordinaatorina, eesmärk Eesti lastekirjanduse tutvustamine välismaal. Ta käib raamatumessidel, kohtub väliskirjastajatega, loob kontakte. Viimati käis ta Bologna lastekirjanduse messil, kus läks väga edukalt.

Kuidas Kätlin kõike seda küll jõuab? Õnneks on ta selline inimene, kelle töö ja hobi langevad kokku ja vahel ongi raske tõmmata piiri, kus maalt algab või lõpeb üks või teine. Ta ärkab hommikuti umbes kell 5.30, võimleb ja asub kirjutama. Vahepeal äratab tütre, siis läheb kontorisse. Õhtupoole jälle kodus tõlgib, kirjutab, askeldab — päevad kujunevad väga pikaks. Tütar on juba täiskasvanu, saab varsti 20, seepärast on ka emal rohkem aega end tööle pühendada.

Enamuse ajast on Kätlin kasvatanud tütart üksi. Eks osa sest tööst käibki selle nimel, et tütrele paremat elu võimaldada, et ta saaks korraliku hariduse. Üksikemad on Eestis tublid, nendib Kätlin, ja neid on palju. Sageli ollakse lihtsalt ainsa võimaluse ees: rabada tööd teha, sest teisiti pole elu võimalik. Ka tööturul toimuv on tänapäeva Eestis väga karm: kui ikka üksikemal kodulaen kaelas, siis tähendab töökoha kaotus tohutut katastroofi. Ja polegi ime, kui rohkesti üle lahe tööle siirdutakse, sest Kätlini sõnul teenib Eestis ülikooli professor näiteks vähem kui Soomes koristaja. Mis siis veel koristajatest rääkida.

Kätlin on õnnelik, et ta ei pea igapäevaseks äraelamiseks vastumeelsel töökohal, hambad risti, kannatama, vaid teenib elatist talle nii südamelähedase alaga, milleks on kirjanduselu. Naiste, eriti üksikuks jäänud naiste teema huvitab teda väga ja see kajastub ka tema loomingus, seda lausa globaalses mõistes. Muidugi ei ela ära ainuüksi kirjutamisest, küll aga aitavad selleks kaasa teised rohkearvulised tööd.

Kätlin on lõpetanud Voore 8-klassilise kooli, millele järgnes Palamuse Keskkool. Algul tudeeris ta Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, kuid tütre sünni tõttu jäid tookord õpingud pooleli. Järgnesid rohked tööaastad ja hiljem diplom Tallinna Ülikoolist, mis eespool mainitud.

Kaire Tensuda

 


 

Read more