Subscribe Menu

Kommentaar – Ukraina sõda on maailmasõda

Ukraina on teatavasti suurim Euroopa riik, riigi pindala on 1,15 korda suurem kui Texase osariik. Venemaad ei loe mina küll Euroopa riigiks, kuigi nad ise väidavad, et just nemad on suurim Euroopa riik. Suurem osa Venemaast asub ju Aasias. Vene tsaar Peeter Suur tuli Läänemere äärde, et raiuda akent Euroopasse. Kahjuks rajati see suureliselt Põhjamaa Veneetsiaks nimetatud Vene linn soome-ugri rahvaste luude peale. Ukraina lõunapoolseim osa on Krimmi poolsaar, mille Venemaa annekteeris sõjaväeliselt nn „roheliste mehikestega“ 2014. a ja deklareeris, et Krimm kuulub nüüdsest Venemaale. Mäletame hästi, et rahvusvaheline üldsus ei reageerinud tookord kuigi jõuliselt selle räige rahvusvahelise õiguse rikkumise peale. Pean kohe algul õiendama ära kaks Lääne meedias levinud eksitavat väidet. Esiteks ei alanud Venemaa sõda Ukrainaga sugugi mitte alles nüüd 24. veebruaril 2022, vaid see algas juba 2014, kaheksa aastat tagasi, mil Venemaa annekteeris jõhkralt Krimmi ning tungis kahte Ukraina idapiirkonda ning korraldas kohalike venemeelsete terroristide abil nõnda, et neis Ukraina kõige olulisemates tööstuspiirkondades kuulutati välja Luhanski ja Donetski vabariigid. Ka sellele agressioonile ei järgnenud kuigi karmi rahvusvahelist karistust: jah, sõnades mõisteti hukka ja tehti rida diplomaatilisi tantse, peeti hulk koosolekuid ja nõupidamisi, mille peale agressor vaid vilistas.
Sirje ja Putin by Heinz Valk

Ukraina on teatavasti suurim Euroopa riik, riigi pindala on 1,15 korda suurem kui Texase osariik. Venemaad ei loe mina küll Euroopa riigiks, kuigi nad ise väidavad, et just nemad on suurim Euroopa riik. Suurem osa Venemaast asub ju Aasias. Vene tsaar Peeter Suur tuli Läänemere äärde, et raiuda akent Euroopasse. Kahjuks rajati see suureliselt Põhjamaa Veneetsiaks nimetatud Vene linn soome-ugri rahvaste luude peale.

Ukraina lõunapoolseim osa on Krimmi poolsaar, mille Venemaa annekteeris sõjaväeliselt nn „roheliste mehikestega“ 2014. a ja deklareeris, et Krimm kuulub nüüdsest Venemaale. Mäletame hästi, et rahvusvaheline üldsus ei reageerinud tookord kuigi jõuliselt selle räige rahvusvahelise õiguse rikkumise peale.

Pean kohe algul õiendama ära kaks Lääne meedias levinud eksitavat väidet. Esiteks ei alanud Venemaa sõda Ukrainaga sugugi mitte alles nüüd 24. veebruaril 2022, vaid see algas juba 2014, kaheksa aastat tagasi, mil Venemaa annekteeris jõhkralt Krimmi ning tungis kahte Ukraina idapiirkonda ning korraldas kohalike venemeelsete terroristide abil nõnda, et neis Ukraina kõige olulisemates tööstuspiirkondades kuulutati välja Luhanski ja Donetski vabariigid. Ka sellele agressioonile ei järgnenud kuigi karmi rahvusvahelist karistust: jah, sõnades mõisteti hukka ja tehti rida diplomaatilisi tantse, peeti hulk koosolekuid ja nõupidamisi, mille peale agressor vaid vilistas.

Vene-Ukraina sõja sügavamad juured ulatuvad Tšetšeeniasse

Kui otsida tänase putini-nimelise õuduse sügavamaid juuri, jõuan paratamatult järeldusele, et tegelikult algas kogu see verine-mädane protsess ligi 30 a varem Venemaa genotsiidiga Tšetšeenias. Venemaa pidas nimelt 1990. aastatel väikeses, 1,4 miljoni elanikuga (õige nimega) Ichkeria Tšetšeenia Vabariigis, mis moodustab osa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnast, koguni kaks järjestikust sõda. Esimene eriti brutaalne, tervete linnade lauspommitamisega sõda kestis 1994-1996 ja teine 1999-2000. Esimese sõjaga saavutas väike islamiusku rahvas siiski de facto iseseisvuse kui Ichkeria Tšetšeenia Vabariik, kuigi jäi de jure endiselt Venemaa osaks. Venemaa föderaalne kontroll „taastati“ (loe: vägistati) Teises vägivaldses Tšetšeenia sõjas aastatel 1999–2000.

Esimeses Tšetšeenia sõjas tapeti 100 000 tsiviilelanikku, vigastatuid oli 200 000, rohkem kui kolmandik tšetšeenia rahvast ehk pool miljonit inimest oli sunnitud põgenema ja mujale elama asuma, just täpselt nõnda, nagu praegu on seda sunnitud tegema miljonid ukrainlased. Toona toimunu oli kahtluseta genotsiid ehk rahvamõrv, kuid sellele ei järgnenud mingit erilist Venemaad karistavat rahvusvahelist reaktsiooni, ainult formaalne, kerge hukkamõist või teesklev muretsemine mõnes ammu unustatud avalduses.

Sestap jätkus Venemaal juba kolme aasta pärast jultumust minna tšetšeenlastele jälle kallale nõnda, et teises sõjas1999–2000 tapeti 25 000 kuni 50 000 inimest, kes olid NB! jälle peamiselt tsiviilisikud, mitte sõdurid. Venemaa alistas iseseisvusele püüelnud rahva 2000. aastal või õigemini selle osa rahvast, mis neist oli veel suitsevatele varemetele alles jäänud ning pani pukki oma venemeelse hirmuvalitseja nimega Kadõrov. Jälle ei järgnenud Venemaale rahvusvahelisi sanktsioone, mõned mure-avaldused. See oli kõik.

Siinkohal võiks ju küsida, mis puutuvad need Tšetšeenia sõjad Putinisse? 1990. aastail oli ju Venemaa presidendiks Boris Jeltsin, mitte Putin. Jah, tõsi on, Putin on olnud Venemaa president ametlikult 18 aastat, 2000-2008 ja teist korda 2012 kuni tänaseni, aga tegelikult on ta olnud ainuvõimul siiski juba 22 aastat, sest ega vahepealne juriidiline trikitamine Medvedeviga tähendanud, et Putin poleks sisuliselt valitsenud, Medvedev oli lihtsalt Putini nukupresident.

Mida tegi Putin Tšetšeenia sõdade ajal? Just tema oli nende genotsiidini viivate sõdade initsiaator ja arhitekt. Putin oli 1990. aastatel president Jeltsini administraatoris võtmekohal: algul Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) direktor ja seejärel Julgeolekunõukogu sekretär (sekretäri nimetus tähendas kommunistliku partei võimuredelil võimukat juhtrolli, mitte kontoriabilist).

Putini agressioon Georgias

Ukraina sõjani viivaid põhjusi otsides peaksime ka meelde tuletama Putini kurikuulsat kõnet Münchenis 2005. a, kus ta teatas, et N. Liidu lagunemine on ajaloo suurim katastroof ning et Venemaa eesmärk on taastada nõukogude impeerium. Rahvusvahelisel areenil mõjus see toona nagu kohatu nali, keegi ei võtnud ei teda ega tema suurushullustavat avaldust tõsiselt. Sestap polnud ka mingit reaktsiooni, visati vaid tema üle nalja ja mindi päevakorras muretult edasi.

Putin tegi mõistagi sellest oma järeldused. 2008. aastal tungis Venemaa kallale iseseisvunud vabariigile Kaukaasias, Georgiale ning korraldas seal relva jõul tuttava stsenaariumiga nõnda, et seal kuulutati kaks piirkonda Gruusias nö iseseisvaks, need olid Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Venemaa rikkus jõhkralt Georgia vabariigi suveräänsust. Lahingud toimusid strateegiliselt olulises piirkonnas Lõuna-Kaukasuses ja seda sõda peetakse esimeseks 21. sajandil Euroopas toimunud sõjaks. Mitmed Euroopa riigijuhid, sh Eesti president Toomas Hendrik Ilves, lendasid toona kohale Tbilisi, Georgia pealinna ning avaldasid Georgia valitsusele toetust, mõistes Venemaa agressiooni hukka pisut valjuhäälsemalt kui varem. Aga ikka ei järgnenud sellele üksteist aastat mingeid tõsisemaid, Venemaad peatavaid sanktsioone.

Alles 27. jaanuaril 2016 andis Haagi Rahvusvaheline Kriminaalkohus lõpuks loa uurida võimalikke! sõjakuritegusid, mille Venemaa, Georgia ja Lõuna-Osseetia väed võisid! konflikti ajal toime panna. Nüüd on sellest möödas veel kuus aastat, aga Georgias toimunud õudused on ikka karistamata, rääkimata Tšetšeenias toime pandud rahvamõrvast.

Ikka sama roosa udu või helesinine müra: oleme mures, mõistame hukka, survestame… Ainsad riigid ja riigijuhid, kes pidevalt rahvusvahelist üldsust hoiatasid Venemaa kasvava ohu ja agressiivsuse eest, olid Balti riikide juhid, aga meid peeti post-traumaatilisteks neurootikuteks, meie hoiatusi liialdamiseks, meie avaldustele löödi käega nagu tüütule kärbsele. Lääneriikidel oli vaja Venemaaga äri ajada, gaasi ja naftat tarnida. Ärge segage!

Äri käis Venemaaga edasi, see pigem kasvas kui kahanes. Mõjukaid Lääne tipp-poliitikuid ja isegi eks-valitsusjuhte osteti ära miljoniliste äripakkumistega, mitmed läksid õnge ja hakkasid tahes (või tahtmata?) töötama kuluaarides otseselt Venemaa huvides. Putin sai aga julgust juurde.

Ukraina sõja tegelik algus 2014

2014. a tungis Venemaa Ukrainasse, annekteeris kaks tähtsaimat tööstuspiirkonda Ida-Ukrainas – Donetski ja Luganski ning lõunas Krimmi poolsaare. Krimmi ülevõtmine toimus pärast nn „Väärikuse Revolutsiooni“ ja oli üks osa laiemast Venemaa-Ukraina sõjast.

18. märtsil „ liideti“ Krimm Venemaa koosseisu kahe föderaalsubjektina – Krimmi Vabariik ja Sevastopoli föderaallinn. Pärast annekteerimist suurendas Venemaa jõuliselt sõjalist kohalolekut Krimmi poolsaarel ja hakkas ähvardama tuumarelvaga kõiki, kes järjekordset räiget rahvusvahelise õiguse rikkumist pahaks panid.

Järgnesid kaheksa aastat pidevat Ukraina-Venemaa konflikti, mis sisuliselt oli ikkagi sõda Donbassis Ukraina ja Venemaa toetatud separatistide vahel, toimus mereväe intsidente, käis intensiivne kübersõda. Poliitilised pinged kasvasid.

Jah, olid mõned piiratud ulatusega sanktsioonid Lääneriikidelt, kuid ei midagi Venemaa jaoks eluliselt olulist, äri jätkus nagu ikka. Putinil suruti kätt ja istuti temaga laua taha.

2015.a tungis Venemaa Süüriasse ja korraldas seal kolm aastat tõelisi tapatalguid: Venemaa õhujõud viisid läbi 19 160 lahingumissiooni ja korraldasid 71 000 rünnakut „terroristide infrastruktuurile“, tapsid 50 000 „terroristi“, peamiselt tsiviilisikuid, kasutades Süüriat otsekui harjutusväljakut selleks, mida nad nüüd teevad Ukrainas.

Mida tegi rahvusvaheline üldsus: ikka ei mingit tugevat reaktsiooni, vähesed hukkamõistvad avaldused vaid mõnedelt riikidelt.

Mis seal ikka, anname tuld, ega midagi tõsist pole karta, arvas Putin, kes oli kõik need kaheksa suhteliselt madala intensiivsusega Ukraina-sõja aastat koondanud oma vägesid ja relvi Ukraina idapiiri taha. Muret tundvale NATOle valetati jõhkralt näkku, et need on ainult Venamaa sisesed manöövrid, mingit kallaletungi polevat plaanis. Samas asus Putin propagandarünnakule, kritiseeris NATO laienemist, pidas seda Venemaale suureks ohuks ja nõudis, et Ukrainal ei lubataks kunagi sõjalise alliansiga liituda. Venemaa president seadis kahtluse alla üleüldse Ukraina õiguse eksisteerida ja väitis, nagu oleks Ukraina loodud Nõukogude Venemaa poolt, mis on vale.

21. veebruaril 2022 tunnustas Venemaa ametlikult kahte isehakanud separatistlikku riiki Donbassis ja saatis oma väed demonstratiivselt nende territooriumile, põhjendades seda vajadusega „päästa Donbassi venekeelne elanikkond Ukraina poolt toime pandavast natsistlikust genotsiidist“, mis on järjekordne propagandavale.

Edasine on nüüd juba värske ja verine ajalugu

24. veebruaril 2022 ründas Venemaa Ukrainat juba 100 000 sõduriga, tuhandete tankidega ja hakkas pommitama Ida-Ukraina linnu. Ainult paar esimest päeva tulistati sõjalisi sihtmärke. Peatselt hakati massiliselt pommitama ja hävitama elamispiirkondi, tsiviilobjekte – sünnitushaiglad, teatrid, muuseumid. Tänaseks on maatasa hävitatud üks Ukraina ilusamaid linnu Mariupol ja mitmed väiksemad linnad.

Suur osa rahvusvahelisest kogukonnast on lõpuks tõsiselt mõistnud Venemaa hukka rahvusvahelise õiguse ja Ukraina suveräänsuse rikkumise eest, aga ka genotsiidi nime väärivate massimõrvade eest, mis äsja Ukrainas paljastusid. Paljud riigid on lõpuks rakendanud reaalseid, mõjuvaid majandussanktsioone Venemaa kui riigi, aga ka Venemaa oligarhide ja suur-ettevõtete vastu, kuigi mõned riigid üritavad ikka ajada oma gaasi- ja naftaäri edasi ega suuda reetlikust, ohtlikust Vene-sõltuvusest päriselt loobuda.

Putini-Venemaa agressiooni tagajärjed Euroopas ja maailmas

Niisugust sõda pole Euroopa südames olnud pärast Teise maailmasõja lõppu 1945. a. Tagajärjeks on suurim pagulaskriis üle 75 aasta: ligi 4,5 miljonit põgenikku Ida-Euroopa riikides, kümme miljonit inimest on sunnitud jätma oma purustatud kodud sadades Ukraina linnades, otsides turvalisemat majutust mujal lääne pool Ukraina sees. Ka nemad on potentsiaalsed põgenikud, kes võivad veel suunduda naaberriikidesse.

Eestisse on praeguseks saabunud juba üle 22000 tuhande põgeniku Ukrainast ja see vool pole kaugeltki lõppenud, osa jätkavad teekonda teistesse riikidesse, kus neil on sugulasi või sidemeid. Eesti on võtnud vastu proportsionaalselt rohkem põgenikke kui teised Balti riigid, kuigi meie rahvaarv on neist kolmest kõige väiksem. Osalt johtub see faktist, et enne veebruarisõja algust töötas Eestis üsna palju ukrainlasi meie parema palgataseme tõttu. Kui veebruaris uus sõjajärk algas, suundusid Eestis töötanud Ukraina mehed kodumaale sõdima, nende pered, naised-lapsed tulid aga Ukrainast Eestisse sõjapakku.

Maailma rikkaim riik USA on lõpuks, pärast viienädalast viivitust soostunud võtma vastu 100 000 Ukraina põgenikku, aga sissepääsuviisa saamiseks on paraku kehtestatud liigsed bürokraatiatõkked, nõnda et niigi heitunud ja kõigest ilma jäänud sõjapõgenikud peavad seisma tundide viisi Poolas ja mujal Ida-Euroopas USA saatkondade juures tänavatel lume, vihma ja külma tuule käes. See on talumatu.

Tänaseks on selge, et Vene sõdurid on Ukrainas toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, pommitanud massiliselt tsiviilelanikke, viinud tuhandeid inimesi vastu nende tahmist Venemaale. Toimunud on genotsiid Ukraina rahva vastu. Üks Euroopa suurimaid majandusi on laostatud. Loodame tõesti, et nende kuritegude tõendite kogumiseks ei lähe jälle pikki aastaid, et Venemaa saadakse Haagi kohtusse niipea, kui kogu see õudus on suudetud tugeva rahvusvahelise survega ometi lõpetada.

Kas mingit kasu ka on?

Kõigele halvale vaatamata on Ukraina sõjal siiski olnud mõned positiivsed tagajärjed.

Esiteks on nüüd ühtäkki vapustusega saavutatud enneolematu ühtsus Euroopa Liidus ja NATOs – isegi paljukakeldud sisserände küsimuses, aga mis peamine – julgeoleku asjus nii Balti regioonis kui maailmas tervikuna. NATO idatiiba tugevdatakse nüüd just nõnda, nagu Balti riigid on ammu seda soovinud.

Teine pluss on lootusrikas lõpp Lääne naiivsele, sinisilmsele veendumusele, et Putini režiimiga on võimelik pidada normaalseid partnerlus- ja majandussidemeid. Nüüd ometi usutakse Balti riigijuhtide ja poliitikute 30 aastat kestnud hoiatusi. Nüüd selgus, et me ei olnudki paranoilised, et meil oli õigus, et Putini-Venemaad ei ole võimalik positiivses, demokraatlikus suunas mõjutada. Kes olid nüüd realistid? Need olime meie, sest tajusime kogu aeg, milline oht Venemaal küpseb. Balti riigid võiksid nüüd vabalt ütelda – me ju ütlesime teile! Aga me ei ütle. Vähemalt üks USA tv-kommentaator on meie ees ka avalikult vabandanud.

Kolmas pluss on lõpuks ometi paljastunud tõde, et paljukardetud Venemaa väidetav sõjaline võimsus on naeruväärne käpardlik vale. See on kogu aeg olnud üks suur bluff, pabertiiger, mis ei vääri tiigri nime. Kõik on olnud puudulik: juhtimine, logistika, varustus, moraal. Isegi oma sõduritele valetati, kui väideti neile, et tegemist on lihtsalt õppustega, mitte teise suveräänse riigi invasiooniga, päriselt sõtta minekuga.

Neljas pluss on see, et viimaks ometi hakkab Läänes olema selgem pilt Venemaa räigest üleilmsest propagandast, aastate pikkusest valeinformatsioonist nii Vene meedias kui välismaal, kõigist neist kunstlikult konflikte loovatest info-operatsioonidest, kus kasutatakse ära kõikvõimalikke ebakõlasid ühiskonnas (rassiline, sooline, rahvus, keel jne).

Viies pluss on õhkõrn lootus, et ehk suudab Euroopa nüüd otsustavalt lõigata end lahti Vene gaasisõltuvusest, mida nad on aastaid jõhkralt kasutanud poliitiliseks väljapressimiseks, Lääne võtmepoliitikute ülesostmiseks. On lootust, et Euroopas on tulevikus vähem poliitilist ja majanduslikku venekorruptsiooni.

Kuues ja viimane, ent sisuliselt kõige tähtsam muutus on see, et praegu toimub maailmas mingi üldine puhastusprotsess, see on verine ja raske nagu sünnitus, aga paistab, et moraal ja tõde tõusevad jälle tagareas jalule. Et tõelised humanistlikud väärtused, mis on õige ja mis on vale, saavad uuesti puhta(ma)ks, silmanägemine saab selgemaks ja mõni silm lööb ehk isegi särama.

Et poleks enam seda pseudoliberaalset nõuet, nagu tuleks ikka ja alati „mõista“ kõiki osapooli, et „igaühel“ on oma arusaamad ja oma õigus (á la et Venemaal oleks nagu endastmõistetav õigus mingile oma julgeolekuruumile või venesfäärile Euroopas). Selline äärmuslik relativism on mind isiklikult häirinud juba 30 aastat, olen sel teemal korduvalt kirjutanud artikleid ja esseesid, ja muidugi mitte ainult mina.

Pika rahuperioodi mugavusega harjunud Lääne-meestele oli pildi selgeks löömiseks ilmselt vaja niisugust ränkrasket sõda otse Euroopa südames. Kahjuks maksavad ukrainlased selle õppetunni eest oma vere ja rahvaga.

Ukraina sõja tähtsaim õppetund on see, et me ei tohi alluda Putini hirmutamistaktikale, et ta hoides näppu tuumanupul halvab kogu meie tegevuse, nii moraalse kui praktilise toimimise. Osaliselt on tal see õnnestunud, sest NATO on keeldunud tagamast Ukrainale kõige karjuvamat kaitset – totaalset õhukaitset, just selles hirmus, et Putin ähvardab tuumapommiga, küll üksikuid riike alates Eestist ja Soomest ja lõpetades kogu NATOga.

Mida selles olukorras teha?

Lühivastus on: Venemaa tuleb de-russifitseerida, nii nagu de-natsifitseeriti pärast Teist maailmasõda Saksamaa. See puhastustöö jäi paraku Venemaal tegemata samast sõjast saadik ja siin me nüüd oleme uue jubeda sõja veriste tagajärgedega. Teiseks tuleb de-putiniseerida Lääs, nagu ütles hiljuti Läti kaitseminister.

Me ei tohi Ukrainat survestada mitte mingiks pooliku hinnaga rahuks, vaja on selget võitu. Seda ainuõiget mõtet on korranud Eesti peaminister Kaja Kallas igas usutluses, mis ta on andnud Lääne meediakanalites ja ta on teinud seda tugeva, kindla sõnaga. Vastasel korral jääb Putini Venemaal õigust ja jultumust veel ülegi, et asuda järgmist riiki ründama.

Euroopa peab lõikama otsustavalt läbi Vene gaasijuhtmed, sest praegu tuleb 40% Euroopa gaasist Venemaalt. Euroopa peaks olema omavahel gaasitorudega ühendatud nõnda, et vastastikku tagataks energiaturvalisus. Praegu pole isegi Hispaania ja Prantsusmaa vahel gaasitorusid, sellest on ainult 15 aastat räägitud.

Kasutusele tuleks võtta tuumaenergia. Otsida aktiivselt alternatiivseid tarnijaid – USA LNG import, Katar, Saudi-Araabia, Norra. Parem Poola kivisüsi kui Vene gaas. Kasutusele tuleks võtta kõikvõimalikud muud lahendused, ainult mitte Venemaa, sest mitte ühtki verist imperialistlikku sõda ei tohiks enam kunagi rahastada eurooplaste rahadega.

Ukrainal endal on ju samuti suur majanduslik potentsiaal, Ukraina on üks Euroopa suurimaid terase, teravilja, väetiste tootjaid. Venemaa poolt maatasa pommitatud Ukraina tuleb nüüd Putini ja Vene oligarhide Läänes külmutatud rahade ning Lääne kollektiivse abiga kiiresti uuesti üles ehitada.

Aga kõigepealt tuleb lõpetada sõda.
Rahu Ukrainale!
Slava Ukraini!

Sirje Kiin, PhD


Read more