Mõtelsin, et nüid, kus jälle sõda käib ja meie vana vaenlane ründab, ei sobi minul kah istuda käed rüpes ja kargud kaisus. Tuleb aktiivselt sekkuda, nigu hinteligendid ütlevad. Ega minust ju kaevikus enam suurt kasu ei ole, sinna mingu nooremad, aga tagalas saab teinekord palju rohkem ära teha. Mina olen ju salakuulajaks nummer üks mees. Keski ei oska kahtlustada. Eidavad pilgu peale ja vaatavad, et eelmise sõja sant, mis nisukesest peljata.
Peris õige sõda on küll meist kaugel, aga nüitsel ajal on kõik klobaalse ulatusega, sõda kah. Tagala ulatub üle ookeaani, otsaga Torontusse. Eks siia ole seda ründajate tõugu rahvast sokutatud küll ja küll. Mis need muud teevad kui õõnestavad meite kindlat jalgealust ja kihvtitavad siinse rahva ajusid oma võltsi propakandaga.
Linna peal on ilmatu suur vene toidupood, lasin naabrimehel end sinna sõidutada. Koperdasin vitriinide ja riiulite vahel ringi ja oitsin kõrva kikkis. Toidukraami ankimise juures lähvad inimestel ikke keelepaelad lahti, seda sai juba Saksamaal tipii laagri supisabas tähele pantud. Suitsukatteks ostsin kolm kotletti ja topsi kartohvlisalatit. Inglise keeli küsisin, ei võind ju märku anda, et ma ...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Try the first 8 weeks for $1.
