Subscribe Menu

Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Veiksed rõemud

Vata, kui inime jääb vanaks nigu mina ja mõni tõine kah, siis lähvad tema elus veiksed rõemud tähtsaks. Sellepärast, et suuri temale enam ei jätku. Suuri rõemusi on ilmas nii vähe, et kui jagamiseks läheb, siis nooremad ja krapsakamad kahmavad kohe endale ja minusugustele jääb ainult matitäis musta muret.
Kargu Karla

Ega see pole miski uus nähtus, see on alati sedasi old, muutkui noorest peast, kui ise veel krabaja olid, ei mõist tähele panna. Sai ju kuuldud küll, kuda Artur Rinne laulis nii et mets mühises, ikke et „mis rõemu veel mu elust oota on“, aga ei uskund, et see ütlemine ükskord minu enda kohta käib.

Rinne oli laulumehena ikke üks läbi ja läbi rahva mees. Tema oli tõeline Rahva Rinne, üksipäini palju pobulaarsem kui see teine, mis iljem kommude meeleärmiks kokku panti ja kuhu ulk inimesi kuulus. See kadus kähku nigu kevadine kaste rohu pealt, selle asemele tulid igasugu muud erakonnad ja muidu täispuhutud konnad. Need kõik on ammu lõhki läind, aga Arturi lõõritamisel on nüitki veel kuulajaid.

Aga ega ma sellest kirjutada ei taht. Vana inimese mõttelõng on karune nigu okastraat. Läheb kergeste sassi ja katsu sa sindrit siis uuesti sirgeks sikutada. Kusta ...

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We’re relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Go to Subscription Plans

Read more