Subscribe Menu

Mõeldes Ukraina „oranži printsessi“ saatusele

Viimastel päevadel on rahvusvahelise meedia fookuses olnud Ukraina endine peaminister Julia Tõmošenko, keda on ka nimetatud oranžiks printsessiks talle pühendatud Ilja Milšteini ja Dmitri Popovi raamatu „Oranž printsess. Julia Tõmõšenko saladus" järgi. Talle on antud teisigi hüüdnimesid – leedi Ju (printsess Diana analoogiat järgides), gaasiprintsess (pidades silmas ärisuhteid Venemaaga), Ukraina Jeanne d'Arc jt.

Kes on Julia Tõmõšenko?

Ukraina poliitik ja ärinaine Julia Tõmõšenko kerkis esile ja muutus kangelannaks Ukraina oranži revolutsiooni päevil oma tulihingeliste kõnedega, misjärel temast sai kahel korral Ukraina peaminister – 2005. a ja aastatel 2007- 2010. Viimastel presidendivalimistel jäi Tõmõšenko napilt alla Viktor Janukovitšile, kes sai 48,95% hääli Tõmošenko 45,47% vastu.
Julia Tõmošenko - Photo by Wikipedia

Viimastel päevadel on rahvusvahelise meedia fookuses olnud Ukraina endine peaminister Julia Tõmošenko, keda on ka nimetatud oranžiks printsessiks talle pühendatud Ilja Milšteini ja Dmitri Popovi raamatu „Oranž printsess. Julia Tõmõšenko saladus” järgi. Talle on antud teisigi hüüdnimesid – leedi Ju (printsess Diana analoogiat järgides), gaasiprintsess (pidades silmas ärisuhteid Venemaaga), Ukraina Jeanne d’Arc jt.

Kes on Julia Tõmõšenko?

Ukraina poliitik ja ärinaine Julia Tõmõšenko kerkis esile ja muutus kangelannaks Ukraina oranži revolutsiooni päevil oma tulihingeliste kõnedega, misjärel temast sai kahel korral Ukraina peaminister – 2005. a ja aastatel 2007- 2010. Viimastel presidendivalimistel jäi Tõmõšenko napilt alla Viktor Janukovitšile, kes sai 48,95% hääli Tõmošenko 45,47% vastu.

Tõmošenkot iseloomustatakse emotsionaalse, enesekindla ja kohanemisvõimelise, aga ka kalkuleeriva naisena ning osava läbirääkijana. Poliitikasse siirdus ta 1996. a, kogudes Kirovogradi ringkonnas kandideerides 92,3% häältest. Samas peetakse teda kalkuleerivaks ärinaiseks, kes on alati taotlenud veidrat segu riigikapitalismist ja sotsiaaldemokraatiast.

Oktoobris 2011 mõisteti Tõmõšenkole tema peaministriks oleku ajal ametivolituste ületamise eest seitsmeaastane vanglakaristus. Tema toetajad ja mitmete lääneriikide juhid peavad kohtuasja poliitiliseks arveteõienduseks ja kättemaksuks.

Vaatlejad tõmbavad paralleele Tõmošenko ja Venemaal peetud Mihhail Hodorkovski kohtuprotsesside vahele, sest mõlemal on selgeid poliitilise kättemaksu sugemeid. Tõmošenkot süüdistakse ametivõimu kuritarvitamises Venemaaga gaasilepingute sõlmimisel ja $425 miljoni vääras kasutamises. Lisaks sellele kahtlustab Ukraina peaprokuratuur Tõmošenkot seotuses 1996. a novembris toimunud rahvasaadikust ärimehe Jevgen Štšerbani mõrvaga. Ent nüüd on Tõmõšenko vastu algatatud teinegi kohtumenetlus. Nagu Hodorkovskit, süüdistatakse ka Tõmošenkot maksupettuses.

Rahvusvaheline reaktsioon

Paljud lääneriikide vaatlejad kvalifitseerivad kõnealuseid kohtuprotsesse valikuliseks kohtupidamiseks poliitiliste vastaste üle. Ka USA ja Euroopa Liit on Tõmošenko vangistamise hukka mõistnud selle poliitilise tagapõhja tõttu.

Ometi pole president Viktor Janukovitš suutnud oma rivaali Julia Tõmõšenkot tagaplaanile suruda ega tema häält vaigistada isegi vanglamüüride vahel. Külma sõja taktika ei toimi nähtavasti enam globaliseerunud maailmas.

Ukraina võimud on seoses Tõmõšenko juhtumiga viinud oma riigi olukorda, kus nad seisavad silmitsi isolatsiooniga ajal, mil Kiievil tuleb peatselt võõrustada kaht tähelepanuväärset rahvusvahelist sündmust. 11.-12. maini toimub Jaltas Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tippkohtumine. Selle artikli kirjutamise ajal olid viie riigi – Saksamaa, Austria, Tšehhi Vabariigi, Sloveenia ja Itaalia – presidendid teatanud Ukraina välisministeeriumile, et nad ei osale kõnealusel kohtumisel. Välisministeeriumi pressiesindaja Oleh Vološin lisas, et tõenäoliselt ei osale seal ka Eesti president.

Veelgi suuremaks löögiks on ehk aga 8. juunist kuni 1. juulini toimuvate Euroopa jalgpallimeistrivõistluste võimalik boikoteerimine paljude Euroopa poliitikute ja prominentide poolt. Ukraina lootis ilmselt demonstreerida Euro 2012 võistluste korraldajamaana (ehkki kahasse Poolaga) oma soovi tihendada sidemeid ülejäänud Euroopaga. Julia Tõmõšenkoga seonduv võib sellele unistusele kriipsu peale tõmmata. Nii ütles Saksa spordiminister Hans-Peter Friedrich, et tal oleks võimatu vaadata tribüünil mängu ajal, mil paari kilomeetri kaugusel staadionist koheldakse kedagi tsiviliseeritud maailma reeglite vastaselt. Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ja õigusvolinik Viviane Reding ning Saksamaa kantsler Angela Merkel on juba teatanud, et nad ei osale Euro 2012 turniiri avatseremoonial; nende lõplik otsus sõltub siiski Julia Tõmošenko edasisest käekäigust. Saksa ajaleht Bild kirjutas 1. mail, et Ukraina diktatuurile ei tohi anda võimalust kasutada Euro 2012 turniiri oma huvides. On selge, et mida lähemale Euro 2012 jõuab, seda enam politiseeritumaks see muutub. Kui UEFA andis 2007. a parimatest kavatsustest ajendatuna Ukrainale võimaluse Euro 2012 korraldamiseks, ei osatud muidugi ennustada praegust sündmuste kulgu.

Protestiks 20. aprillil toimunud väidetavale peksmisele alustas „oranž printsess” näljastreiki, mis äratas tähelepanu mitte ainult meedias, vaid ka kõrgemates poliitilistes ringkondades. Nii ütles USA välisminister Hillary Clinton 1. mail, et Washington on sügavalt mures Julia Tõmošenko ja tema endise valitsuse teiste vangistatud liikmete kohtlemise pärast. Clintoni sõnul nõuab Washington, et USA suursaadikule Ukrainas antaks luba Tõmošenkoga kohtumiseks.

Tõmošenko kannatab raske seljahaiguse all. Tema tervis, mida näljastreik on veelgi halvendanud, valmistab suurt muret perekonnale.

Surve või dialoog?

Nagu ajakirjanik Robert Kalimullin kirjutab, on Ukraina nüüd boikoti ja dialoogi vahel (EPL, 30.04.) Ta nendib, et kui kasutada võrdset mõõdupuud kõigile, siis tuleks ka boikoteerida Venemaad ja mitut Araabia maad. Kui aga kõiki inimõigusi rikkuvaid riike pole võimalik boikoteerida, siis ei tähenda see veel, et tuleks neile avaldatavast survest loobuda.

Ukraina on praegu ajaloolises pöördepunktis, mis võib viia kas üleminekule diktatuurile või demokraatlikule võimuvahetusele. Praegune Ukraina on selgelt polariseerunud riik, kus läänepoolne, peamiselt etniliste ukrainlastega asustatud ala on Moskva-vastase häälestatusega, idaosa aga kiivalt kaldu just Moskva poole. Kumb nendest jääb domineerima, selgub tulevikus, juba järgmistel presidendivalimistel.

Read more