Subscribe Menu

Montreali laste ja pensionäride ühine jõulupuu

Jõulukuu 15. päeval toimus Montrealis üks südantsoojendav üritus – särava jõulupuu ümber sagis Montreali Eesti Seltsi (MES) lasteaia lapsi ja mudilasi, nende vanemaid ja õpetajaid - hooldajaid, ning kohvitassi ja rikkaliku koogivaliku taga Montreali Pensionäride Klubi hõbepäiseid liikmeid, et ühiselt jagada jõulurõõmu, laulda koduseid jõululaule, oodata jõuluvana saabumist. See paljutõotav üritus oli korraldatud Pensionäride Klubi ja MESi ühisel koostööl. Jõulupuul osales ligi 40 hinge, neist 15 last vanustes 1 - 11 aastat.
Kas Pähklipureja oskab oma tööd teha? Foto: H. Viires

Jõulukuu 15. päeval toimus Montrealis üks südantsoojendav üritus – särava jõulupuu ümber sagis Montreali Eesti Seltsi (MES) lasteaia lapsi ja mudilasi, nende vanemaid ja õpetajaid – hooldajaid, ning kohvitassi ja rikkaliku koogivaliku taga Montreali Pensionäride Klubi hõbepäiseid liikmeid, et ühiselt jagada jõulurõõmu, laulda koduseid jõululaule, oodata jõuluvana saabumist. See paljutõotav üritus oli korraldatud Pensionäride Klubi ja MESi ühisel koostööl. Jõulupuul osales ligi 40 hinge, neist 15 last vanustes 1 – 11 aastat.

Jutuajamisel Monica Bailliega, üks lasteaia juhatajaist, selgus et lasteaial ei ole alalist juhatajat, vaid juhatajateks on korda mööda, demokraatlikus korras, nii kuidas aeg lubab, üks lastevanemaist. Lapsed on kakskeelsed, kuna kodudes on enamuses üks lapsevanem eestlane. See garanteerib lapse eesti keele vähemalt osalise oskuse. Kuid ükskõik milline keel laste seas domineerib, sõbralik müra, jooks ja hõiked jõulupuu ees olid pensionäridele rõõmus näha. Kordugu lapsepõlve jõulutunne, jõuluks teile tervist, õnne! Ja Carol Kurol laulis meeldivalt tuntud ajakohaseid jõululaule.

Jõulurõõm lastest ja jõulupuust. Foto: H. ViiresMüra jäi vaiksemaks, kui koguduse õpetaja Kyllikki Pitts esines huvitava ajaloolise ringvaatega jõulude algaegadest tänapäevani ning legendidest maailma erinevais piirkondades. Rahu ei kestnud aga kaua. Siseneski jõuluvana (Peeter Altosaar) kahe päkapikuga, kes aitasid kanda suurt kotti kinkidega. Kinkide eest tuli ka jõuluvanale midagi anda. See midagi oli kas laul või salm või naljajutt, ja üllatava julguse, oskuse ja talendiga tehti asi ära. Pensionäridele oli silma hakanud toredate laste seas juba üks väga energiline kollane käharpea poisiklutt, kes meenutas Tootsi, ja paljude poolt selleks teda õhtu jooksul kutsutigi. Toots on siin, Toots on seal, Toots on jõuluvana põlve peal!

Lapsed jõuluvana põlve peal meenutasid allakirjutanule tema oma mällu jäänud jõulujutte. Näiteks sajandeid tagasi valitses Hiiumaal soovitus vanemaile, et jõululaupäeva öösel kella 12 ajal, see on ajal, mil seal kõige rohkem pöialpoisse ja metsavaime mängimas, tuleb lapsed viia Kabelimäele, siis õppivat laps kiiresti lugema – nii räägiti. Kõige imelisem ja inimlikum juhtumus oli jõuluaegne sõdurite endi loodud mõnetunnine vaherahu I maailmasõjas 25. detsembril 1914. Üksteisega elu ja surma peale võitlevad Saksa ja Inglismaa lahingüksused ronisid välja oma kaitsekraavidest, et üheskoos käsikäes laulda jõulukoraale, soovida häid jõule ja jagada üksteisele suitsu, veini ja scotch’i mürskudest ülesküntud eikellegi maal. Lahkudes öeldi ”Farewell, comrade” ja suremine jätkus.

Ilusaim lugu on Piiblis, Matteuse 19-14:”Aga Jeesus ütles, jätke lapsukesed, ja ärge keelake neid mitte minu juurde tulemast, sest niisuguste päralt on taevariik”. Ma ei saanud jätta kasutamata seda paralleeli sel laste ja pensionäride ühisel jõulupuul jõuluvanaga, mis andis rõõmu ja rahu nii noortele kui ka vanadele. Püha Nicholas, st jõuluvana, sai tuntuks oma eluaja jooksul (AD 280-343) kui laste ja vanainimeste eest hoolitseja ja kingituste jagaja. Ja kui ta meie kirikust oma saatjaskonnaga välja jalutas, oli lastel maiustusi kottide kaupa ja pensionäridel kotikesi piparkookide ja kombudega kohvitassi kõrval.

Ralf Kall

Read more