Subscribe Menu

New Yorgi Eesti Majas võistlesid kartulisalatid

Laupäeval, 26. jaanuaril toimus New Yorgi Eesti Majas Liisi Vanaselja korraldatud kartulisalatikonkurss, olles toredaks jätkuks aasta tagasi toimunud pirukate küpsetamise võistlusele. Kui eelmisel aastal sai proovida pirukaid 14 erinevalt tegijalt, siis sel aastal julgesid võistlustulle astuda ainult viis naist – Virve Vaher, Liisi Vanaselja, Tuuli Andrade, Kadri Kroon ja Riina Sõrra. Degusteerijatest õnneks puudust ei olnud, neid kogunes viis korda rohkem ja kõhu sai täis igaüks. Lisaks oli huvitav mõistatada, mis on salatite sees.
Oma kartulisalatitega astusid võistlustulle vasakult Virve Vaher, Kadri Kroon, võitja Tuuli (Vellemäe) Andrade koos tütre Danielaga, Liisi Vanaselja ja Riina Sõrra. Foto: Siiri Lind / VES


Mina kasvasin üles Eestis ja kartulisalat on mu ellu kuulunud vist sünnist saati. Olen peaaegu kindel, et kui meie peres minu sündi tähistati, oli laual ka kartulisalat. Ja nii edasi, igal mu sünnipäeval, sõprade sünnipäevadel ning kõikvõimalikel muudel tähtpäevadel, ikka kartulisalat laual ja viinerid kõrval. Mu täditütre sünnipäeval tehti seda salatit alati pesukausitäis ja järele ei jäänud midagi. Olin igal aastal hakkimisel abiks – kõige rohkem meeldis mulle tükeldada vorsti ning kõige vähem hapukurki. Proovisin alati ka konservherneste purgi oma kätte saada, sealt rändas paar supilusikatäit herneid mulle otse suhu ja ülejäägi kallasin salatisse.

Eestis on kartulisalat olnud alates eelmise sajandi teisest kümnendist armastatud ja tavaline roog, väidab internetientsüklopeedia Wikipedia. Tüüpilise eesti kartulisalati eelkäijaks võib olla Peterburis töötanud prantsuse koka Olivier’ nime kandev salat. Eesti kartulisalati kastmeks on tavaliselt võrdsetes kogustes segatud majonees ja hapukoor. Kartulid keedetakse üldjuhul koorega, jahutatakse ja kooritakse, tükeldatakse umbes 0,5–1 cm küljepikkusega kuubikuteks. Teised tavalisemad koostisained on keedumuna, hapendatud, marineeritud või värske kurk, sibul, konserveeritud hernes ning tükeldatud keeduvorst (andmed Wikipediast).

Ameerikas üles kasvanud eestlased salatisse lihatooteid ja muna tavaliselt ei lisa, siin ollakse harjunud kasutama ainult kartulit, hapukurki, sibulat ja hapukoore-majoneesikastet. Mõnel juhul, kui majoneesi kastmesse ei lisata, marineeritakse kartulit enne salatisse lisamist äädikas. Seda salatit süüakse piknikel lihatoitude kõrvale.

Kartulisalateid hindavad vasakult Ines (Kirsimägi) Horton New Yorgi linnast, Aire (Kolbre) Salmre Connecticutist ja Ülle (Põldma) Ederma New Jerseyst. Foto: Siiri Lind / VESAmeeriklaste endi kartulisalat (vähemalt see, mida poodides müüakse), erineb eesti kartulisalatist komponentide suuruse poolest – eesti kartulisalatis on ained tunduvalt peenemaks hakitud.

Igal tegijal kujuneb välja oma lemmikkoostis. Minule meeldib, kui salatis on lisaks põhikomponentidele ka (eesti) suitsuvorsti või -sinki, värsket õuna ja keedetud porgandit. Võib-olla selline salat enam polegi kartulisalat, vaid köögi- ja puuviljasalat vorsti ja singiga.

Tagasi laupäeva juurde tulles – kõhu sain ilusasti täis ja panin ausalt punktid ka kirja. Salatitopsid olid nummerdatud ja enne auhindamist ei saanudki teada, kes topsi sisu valmistanud oli. Hinnata tuli viiepallisüsteemis salati maitset, koostist ja väljanägemist. Eks rohkemate koostisainetega salatid olid natuke värvilisemad, aga minu meelest nägid kõik head välja ja maitsesid samuti väga hästi. Nii et raske oli hinnata, tahtsin igale hindeks viis panna. Eesti naised teevadki tavaliselt süüa hindele „viis”. Kuigi perekool.ee foorumis küsis üks algaja perenaine, et kui kartuleid koorega keeta, siis kust ta saab teada, kui palju koort tuleb panna. Hea, et küsis enne, kui koort kartulitele lisama hakkas.

Salatid said ruttu söödud ning Kadri ja Aire hakkasid tahvlile punkte kirja panema. See oli suur töö, õnneks läks Kadri väike poeg Tormi neile appi. Üheskoos arvutades tuli välja, et Tuuli Andrade salat sai kokku 368 punkti, mis tähendas esikohta. Autasustamisel saime teada, et Tuuli sõprade hulgas oli see salat juba ammu populaarne ja sellepärast julges Tuuli ka võistlema tulla.

Ma arvan, et ka teised salativalmistajad olid tegelikult võitjad, sest kõik salatid söödi ära. Aga kõige kiiremini sai laualt otsa Eestist toodud Tallinna peenleib. Võib-olla hoopis oli päris võitja eesti leib?

Siiri Lind
Vaba Eesti Sõna, New York

Read more