Subscribe Menu

Päevikutaoline tormilugu

Kokkuvõte

Metsik torm, alguses nimega orkaan Sandy, haaras küllaltki laia maapinda. Merel oli ta ilmselt keeristorm. Sisemaal möllates tekkis talle juurde erinevaid omadusi, mis ei lubanud enam Sandy't lihtsalt defineerida. Meedias tekkisid nimed nagu ,,frankenstorm", ,,superstorm" või isegi ,,perfect storm".

Oma lugu

Minu lugu on väga piiratud. Kui kadus elekter, internet ja telefoniühendus, tundsin nagu oleksin väikses pimedas koopas võrreldes avara maailmaga, kus oldi asjaga kursis.
Kas Torontos või New Yorgis? Tänavale langenud puu, mille oksad nagu veel hüüaksid appi. Tegelikult on foto võetud hommikul pärast sügistorm Sandyt Huntingtoni piirkonnas, mis asub Long Islandi kahe suure maakonna piiri läheduses, mitte kaugel saare põhjarannikust. Foto: Andres Raudsepp

Kokkuvõte

Metsik torm, alguses nimega orkaan Sandy, haaras küllaltki laia maapinda. Merel oli ta ilmselt keeristorm. Sisemaal möllates tekkis talle juurde erinevaid omadusi, mis ei lubanud enam Sandy’t lihtsalt defineerida. Meedias tekkisid nimed nagu ,,frankenstorm”, ,,superstorm” või isegi ,,perfect storm”.

Oma lugu

Minu lugu on väga piiratud. Kui kadus elekter, internet ja telefoniühendus, tundsin nagu oleksin väikses pimedas koopas võrreldes avara maailmaga, kus oldi asjaga kursis.

New Yorki ja Pikale Saarele (Long Island’ile) pidi torm saabuma esmaspäeval, 29. okt., kella nelja paiku. See tihedalt asustatud piirkond hakkas peatselt endale maailma tähelepanu tõmbama, olgugi et mujalgi oli tekkinud omapäraseid nähteid, nagu varajane lumesadu New Yorgist lõuna pool.

Viibisin ämma juures Hempstead’i linnas, oluline keskus nii lääne kui lõuna poole Pika Saare keskpunkist. New Yorgi allmaaraudtee ja muu linnatransport pandi kinni juba pühapäeva õhtul. Veidi kinnitav oli kõik see ennustatud informatsioon, eriti kellaajad, sest siis sai veel mõelda mõnelegi ettevalmistusele – peamiselt vesi ja lambipatareid.

Kontrollisin kõiki ennustusi ka kahe eesti soost sõbrannaga. Teadlikud mõlemad, nagu eesti naised ikka. Üks neist oli otsustanud perekonnaga asuda paariks päevaks hotelli, kuna suur maja oli ümbritsetud kõrgete puudega. Pärast tormi taipasin konkreetsemalt selle otsuse mõistet.

Järelikult oli ette teada, mida esmaspäeva õhtupoolikuks oodata võis. Kõige enne uputused ja hädaohtlikud puude langemised. Ka võimalikud tulekahjud. Siis katkeb elekter pikemaks ajaks. Peatselt telefon, vahepeal isegi mobiilid ja internet. Täpselt nii juhtuski.

Minul oli esmaspäeva hommikuks ette nähtud Pika Saare põhjapoolses linnas torulukksepaga oluline kohtumine – põhjus USAsse sõiduks. See siis pool päeva enne tormi.

Valitses vaikus ja rahulikkus. Kena 40-minutiline autosõit mööda avaraid Long Islandi magistraalmaanteid. Töölised – targemad kui mina – olid tormipäeval koju jäänud. Sain aga kohalesaabunud torumeistriga teha produktiivseid otsuseid lähituleviku suhtes.

Käisin ka kiiresti hooldekodus onutütart vaatamas. Pöördusin siis jälle ämma poole, nii olin lõunasöögiks tagasi. Veel mõned tunnid enne tormi tulekut!

Siis ta saabus! Neile, kes elasid mere läheduses, vaatamata ennustustele, oli see eriti kohutav. Naisevennal Markusel, kellel ilus suur bassein maja kõrval, tekkis teine selline oma avaras keldris. Markus – reisipaadi omanik – oli mõned aastad tagasi teadlikult lõunakaldale elama asunud ja arvestas sellise juhtumiga.

Meile saabus torm kella viie paiku. Ämm tuli äkki tuppa, kus olin kompuutrit kasutamas, ja ütles, et ma vaadaku aknast kõrvalkrundil painduvat kõrget kuuske. See tantsis nii metsikult, et tõepoolest näis kohe murduvat. Rehkendasin silma järgi, et latv aga vaevalt maanduks minu auto katusele. Kuusk jäi püsima, aga maja ees murdusid kaks dekoratiivset pirnipuud – nagu kirve või hirmsa karate-löögiga raiutud. Seejärel kadus elekter. Hiilisin kiiresti majast välja, et autost paar taskulampi juurde tuua, aga ei olnud suurt isu seda tormilärmi üksinda kuulama jääda. Käekõrval mõni seiklushuviline tantsupartner – mitte küll see kuusk, oleks olnud teine asi.

Nii jäime lahke ämmaga sündmust koos üle elama – suhteliselt kaitstud sisemaapoolses äärelinnas. Kuidas aga toimis mereäärses kodus naisevend Markus oma perekonnaga? Ja vaesed suurlinna elanikud! Eriti surmajuhtum, kusjuures majale langeski puu. Selline saatus lendas meist Hempsteadis õnneks mööda.

Sain hiljem Kanadas teada, et New Yorgi Breezy Pointi linnaosas Queen’s’is läks põlema kogu naabruskond – 80 maja hävinud. Kõigest sellest sai kohe teada rahvas, kes elas kaugemal. Helistasin tormi jooksul abikaasale koju, aga mobiililevi katkes peatselt.

Enne keskööd oli torm raugenud. Astusin tänavale värsket õhku ahmima. Silmad majapimedusega harjunud, tundus, et väljas on päris jaaniöö. Taevas nagu valge vaibaga kaetud. Tänaval kõndis mööda kaks omavahel vestlevat mustanahalist noormeest, kelle näoilmed – nagu aovalguses – selgelt näha. Ajasin nendega kohapealsel teemal veidi juttu. Võtsin ühendust abikaasaga – seekord õnnestus. Hurraa mobiilid! Köögis lugesin taskulambi valgel NY Times’i kirjanduskriitikat. See oli hästi igav ja viis kenasti une poole.

Teisipäeval kallistasin ämma ja sõitsin taas Huntingtoni kanti onutütre maja kontrollima. Hoone korras, aga ümbrus siin ja seal blokeeritud – puutüved tänavatel ning teedel. Parem igatahes kui katustel.

Puudele mõeldes, mõtlesin, et huvitav. Mitmed neist siis end laotanud sirgelt üle tee. Mõni temperamentsem tüvi end põiki pannud, kui tänav kitsaks jäänud.

Peatselt olin maanteedel Ontario suunas. Vastupidiselt mõnele ennustusele, olid vajalikud New Yorgi ümbruse sillad – Throg’s Neck ja Tappan Zee – avatud. Möödusin linnadest – Albany, Syracuse, Watertown, Kingston. Peamiselt mõnus päevasõit, viimane kolmandik jälle pimeduses. Noh, olin sellega harjunud.

Alles kodus sain jälgida telekast, mida USAs näha ei saanud. Tuli välja, et Toronto linnas oli loodus samuti kurja teinud.

Minu enda sisemusse jäi Huntingtoni teedelt kaasa toodud mulje: puud ise otsustasid, kuhu langeda. Kui koju jõudsin, viis esimene pilk kohe oma maja katusest kõrgemal hõljuvale võimsale vahtrale. Kui see nüüd otsustab kuskile langeda!

Andres Raudsepp

Read more