Subscribe Menu

Pärastlõuna Rakvere pööristuultes

Pühapäeval, 23. septembril nad siis tulid, pühkisid minema kaaluva osa vanast ja iganenust ning asendasid uue, mitte veel täielikult juurdunuga. Kes? Eks ikka Rakvere teater, tarmukas ja talendikas trupp, kes juba vallutanud Chicago ja Ohio väikelinna Ada ning nüüd üritasid seestpoolt pungile puhuda Tartu College'i saali seinu.

Tükk oli August Kitzbergi revolutsioonitaustaline draama „Tuulte pöörises", mille ümber kirjutanud ning mitmes muuski mõttes moderniseerinud Andres Noormets, importlavastaja Pärnu Endlast.
Rakvere teatri trupp etenduse lõppedes. Foto: Taavi Tamtik
Pühapäeval, 23. septembril nad siis tulid, pühkisid minema kaaluva osa vanast ja iganenust ning asendasid uue, mitte veel täielikult juurdunuga. Kes? Eks ikka Rakvere teater, tarmukas ja talendikas trupp, kes juba vallutanud Chicago ja Ohio väikelinna Ada ning nüüd üritasid seestpoolt pungile puhuda Tartu College’i saali seinu.

Tükk oli August Kitzbergi revolutsioonitaustaline draama „Tuulte pöörises”, mille ümber kirjutanud ning mitmes muuski mõttes moderniseerinud Andres Noormets, importlavastaja Pärnu Endlast.

Vana Kitzberg uues kuues, tänapäeva keeles ja harjumatus, kuid vastuvõetavas esituslaadis. Kulinaarsesse keelde tõlgituna: eilne praad homsel taldrikul, millest täna pead kõhu täis saama. Midagi revolutsioonihõngulist õhkus sellestki, või – tont seda teab, ehk oli siiski tegemist evolutsiooniga.

Tegelaskonda oli kärbitud. Hulk ebaolulisi kõrvaltegelasi välja roogitud – hästi tehtud! Viiest osatäitjast piisas, et draamat veenvalt esile tuua. Sajanditagune kohmakas keel ja väljendusviis ajakohastatud, kuid mitte liialdatud. Ühtki „muideksit” ega „luuserit” ei lastud lavalaudadele publiku kõrva solvama. Lava asendas piklik hõlpsasti kohandatav poodium, eesriide aset täitis muusika ja/või hämar valgustus. Uue tegelase lavale astumist tähistati toolipaugatusega poodiumile. Natuke hirmu valmistas (vähemalt esialgu) poodiumi paigutus. Saali keskel tuleb ju paratamatult kellelegi selga näidata. Kellele siis ja millal või millises järjekorras? Etendus andis neilegi küsimustele vastuse.

Enne etendust lahkama asumist pidasin iseendaga nõu ja otsustasin, et arvustust selle sõna otseses mõttes ma ei kirjuta. Ei tunne end piisavalt pädevana. Lihtsalt mõtisklen nähtu-kuuldu taustal. Kui autor ja lavastaja võivad tegelda revolutsiooniga, miks peaks see siis kriitikule keelatud olema? Kui revoluutsija, siis revoluutsija! Teeme täna teistmoodi ja asi nudi.

Lavastaja nimetab tükki kiredraamaks. Autor seda vist lausa nii ei mõelnud. Kired möllavad küll, kuid sügavaim draama peitub siinkirjutaja arvates siiski osaliste hingeelus, mis pole mõjustatud ainult kirgedest. Kõik soovivad parimat, kuid saavutavad lõpptulemusena vastupidist. Kõik eksivad milleski olulises ja maksavad oma eksituse eest rängalt. Mäe-Soosaare peretütar Leena (Anneli Rahkema) ei suuda kahe armastava mehe vahel valikut teha. Tasakaalukas pool temas kaldub Ala-Soosaare peremehe Kaarli (Erni Kask) poole, kellega on kihlatud. Ürgnaiselik kirg ja hirm käest libiseva nooruse eest kisub sulase Jaani (Peeter Rästas) poole. Saab lõpuks mõlemad – ja eikumbagi. Kaarel viivitab pulmadega rahutute aegade tõttu ning maksab oma tulihingelise rahvusliku mõtlemise eest sellega, et saab naise, kes kannab teise mehe last. Leena isa Jaak (Toomas Suuman) ihkab ühendada kaht soosaarel asuvat talu ning kipub seetõttu mõjutama tütre valikut. Ta kaotab nii tütre kui mõlemad väimehekandidaadid. Jaani ema Anu (Tiina Mälberg) õhutab poega vägivallatsema. Temast saab mõrtsuka ema.

Sulase Jaani traagika on suurim ja valusaim, sest kired pimestavad ta meeli ja halvavad loogilise mõtlemise. Ta ihkab tagasi talu, mis temalt on ülekohtuselt võetud, kuid läheb selle kaotuse eest kätte maksma valele inimesele. Talu võttis talt mõisnik, kes müüs selle Jaagule. Viimane on talu ausalt omandanud ega tunne endal mingit süüd. Kättemaksuihas noormees minetab oma esialgse õiglustunde, häbistab teise mehe kihlatu, tuleb mässu keerises tapma selle meest, kuid kuul tabab armsamat.

Lavastuse tehnilise külje juurde tagasi tulles peab märkima, et see oli läbi viidud küllaltki osavalt. Poodiumi paigutus ei mõjunud kaugeltki nii häirivalt, kui arvata võis, pigem isegi värskendavalt. Mõningaid naudingutõkkeid siiski tekitas. Nii sügava draama puhul oleks soovinud alatist silmsidet näitlejatega. Miimikal on oluline roll, millest palju läks kaotsi. Kuigi mängijad täitsid oma osa võrratult, kippus lõpus pinge langema või vähemalt ei kerkinud piisavalt. Vanaperemehe lühike lause „Leena on surnud” pidanuks mõjuma nagu haamrilöök, kuid kõlas kuidagi kiretult-asjalikult nagu „õlu on külmkapis”. Vaherepliike võinuks esitada näitlejate asemel keegi teine. Kohati oli raske tabada hetke, millal ükski osakandja teadustajast näitlejaks ümber kehastus.

Juba ma söön oma sõnu! Lubasin mitte arvustada, aga ikka irisen. Pipart mulle keelele! Ma pole piisavalt edev, et nimetada end vana kooli meheks. Olen lihtsalt vana aja inimene, kes ei kiirusta iga uuendusega kaasa tormama, vaid püüab ka traditsioonilises head näha. Ei tarvitse ju kõike ainult selleks teistmoodi teha, et näidata: võib ka nii. Tänapäeval tehakse isegi lapsi uutmoodi, aga vana viis on ikka see kõige parem ja meeldivam.

Etenduse juhatas sisse tervitussõnadega lugemisteater Ilutuli näitleja Killi Mirka, kes andis sõna vastutervituseks Rakvere teatri kunstilise juhi Üllar Saaremäele ja külalislavastaja Andres Noormetsale.
Lõpus tänasid külalisi lillede ja heade sõnadega Eesti Rahvusteater Kanadas esimees Ain Söödor ja Ilutule esindaja Laas Leivat. Tänu pälvisid ka külaliste majutajad. Kohv, kringel, kokkulöödud pokaalid ja siis – hoidke alt, New York ja Washington! Pööristuuled puhuvad Rakvere Vallimäelt.
Siinkirjutaja viimane sõnum rakverelastele: laske aga vanas vaimus edasi, sõbrad, ja ärge heituge minu sõnamurdmisest. Kui hakkate iga vanaäti torisemist tõsiselt võtma, siis pole üldse võimalik teatrit teha.

Eerik Purje

 

 




Videod: Taavi Tamtik


Fotogalerii – Fotod: Taavi Tamtik 

Read more