Subscribe Menu

Vanad sõnad, uued sõnutsejad

Mina olen alati old seda meelt, et vanarahva tarkust tuleb innata. Aga see vanarahvas, kes selle tarkuse lõi, oli kah kunagi noorrahvas ja võibolla avastas mõne tarkuse juba noorest peast. Meie seda tagastjärgi kinnitada ei tea. Ja kõiki neid tarkusi tuleb ikke kaeda kriitilise silmaga, ehk kannatab mõnd veel paremaks ja õigemaks poleerida. Eks ma ise ole ju kah juba vanarahvas.



Kes teab, äkki kolmesaja aasta pärast on asi nõnna, et kõik koolijütsid õpivad koos aabitsaga Karla tarkust. Ja mõni veike kaval Karlutt teeb selles oma parandused.

Vanasõna ütleb, et võlg on võõra oma. No miks mina teda siis maksma pean? Las see maksab, kelle oma ta on. Minul pole võõra varaga asja.

Teine vanasõna manitseb, et ära õiska enne õhtat. Ah et nigu pimedaks läheb, pista lõugama. No mina arvan küll, et kui tahad ültse äält tõsta, siis tee seda päevavalgel. Pimeduse katte all tehtud teod pole miskit väärt ja valgustkartval jutul pole jumet.

Ööl olevat üheksa poega. Ju ta siis pidi kümme korda proovima enne kui tütre sai. Aga miks sellest midagi ei kõnelda? See on ju nüütse aja mõiste järgi puhas tiss-krimineerimine.

At et õige õlma ei akka keski! Aga juba Tammsaare – see, kes tõde tundis ja õigust armastas – teadis ütelda, et õige õlma just akatasse, sest õela õlm ei putu pihku.

Ma kaesin seitungist, et konsuli uue aasta vastavõtul oli üks Möldri nimeline ambamees ead nalja teind. Esimest nime ma ei mäleta, aga Mats ta ei old, ei suure ega veikse tähega. Terase peaga poiss oli. Kõneles, et Eesti kooli akatasse nüid lätlasi ja iidlasi kah vasta võtma. Mul esiotsa kihvatas, et miks ta lätlasi enne nimetas, aga siis tuli meelde, et muist eestlasi ja lätlasi olid omal ajal ühed liivlased kõik. Aga iidlane on alati omaette rahvas old. Ükski aus iidlane ei lase ennast eestlaseks sõimata, olgu ta kasvai konsul.

Ja et veel üks ESTO tehasse, selle vasta ei ole mul kah midagi, kuigi need tähed minu arust tähendavad, et Ei Sellest Tolku Ole.

Kargu Karla

Read more