Subscribe Menu

Videofilm viiest klassi- ja relvavennast

Hollandis elav eestlanna Helga Merits on välja andnud huvitava ja väärtusliku dokumentaalfilmi pealkirjaga „Klassikaaslased 1943. aastast. Unustatud mälestused." Selle filmi peategelasteks on viis koolipoissi Tartu Poeglaste Gümnaasiumist, kelle haridustee katkeb sõjaoludes. Üks neist viiest on autori isa Paul Merits.
Kõik viis klassivenda satuvad otse koolipingilt sõjakeerisesse. Osa värvatakse Saksa sõjaväkke, õigemini suunatakse sinna tollase sarkastilise käibefraasi kohaselt „vabatahtlikult vastu tahtmist". Poolteist aastat hiljem, sõja lõppedes, on nad vangilaagris või haiglas, kes ühel, kes teisel pool raudeesriiet. Tänaseks on neist teadaolevalt elus vaid üks, kes elab Adelaide'is, Austraalias.
„Klassikaaslased 1943. aastast. Unustatud mälestused.“

Hollandis elav eestlanna Helga Merits on välja andnud huvitava ja väärtusliku dokumentaalfilmi pealkirjaga „Klassikaaslased 1943. aastast. Unustatud mälestused.” Selle filmi peategelasteks on viis koolipoissi Tartu Poeglaste Gümnaasiumist, kelle haridustee katkeb sõjaoludes. Üks neist viiest on autori isa Paul Merits.
Kõik viis klassivenda satuvad otse koolipingilt sõjakeerisesse. Osa värvatakse Saksa sõjaväkke, õigemini suunatakse sinna tollase sarkastilise käibefraasi kohaselt „vabatahtlikult vastu tahtmist”. Poolteist aastat hiljem, sõja lõppedes, on nad vangilaagris või haiglas, kes ühel, kes teisel pool raudeesriiet. Tänaseks on neist teadaolevalt elus vaid üks, kes elab Adelaide’is, Austraalias.

Film on koostatud oskuslikult. Tänu Eesti Filmiarhiivile leidub selles haruldasi kaadreid, mis annavad videole ajaloolise väärtuse. Näeme eesti noorukeid koolipingis, võimlemistunnis ja mõlema okupatsiooniarmee värbamispunktides. Saksa riigitööteenistuses, Eesti Leegionis, Narva rindel, rusudes Saksamaal. Eluga riskides ületamas Elbe jõge, et pääseda Punaarmee haardest ning jõuda lääneliitlaste juurde. Pärast sõda Balti Ülikoolis, Saksamaal rususid koristamas ja Ameerika vahikompanii mundris. Vahepeal viirastuvad „roheliseks põrguks” tituleeritud Uklei järve kallas ja Zedelgemi vangilaager Belgias.
Nõukogude poolelt, kuhu osa poistest sattus, on kaadreid vähem. Vaid paar võtet küüditamisrongidest ja tööpataljonidest, kuhu mobiliseeritud algul suunati. Filmi lõpupoolel välgatab korraks lootustsisendav sümbol – Balti kett.

Ingliskeelne jutustaja esitab sündmustiku usutavalt, tuues esile ühe põlvkonna sügava traagika. Eestlastest vaatajaile on eriti märkimisväärne, et filmi peategelaste sünniaasta on 1925. See aastakäik eesti noormehi sai Teise maailmasõja ajal kõige valusamalt kannatada. Nad saadeti puuduliku väljaõppega ränkadesse lahinguisse, kust vähesed elusalt ja invaliidistumata pääsesid.

Viiest klassikaaslasest traagilisima saatusega tõuseb esile üks, kes nõukogude võimu haardes satub nii lootusesse olukorda, et otsustab koos vanematega minna vabasurma. Isa püstolilaskudest surevad mõlemad vanemad, kuid poeg jääb ellu ja paraneb, elab üle uue okupatsiooni ning tal võimaldub tervitada Eesti Vabariigi taassündi.

Lisaks autorile pälvivad filmi eest tänu produtsent Peeter Urbla ning monteerijad Jaan Kolberg ja Maaki Nurmeots.

Kui midagi kritiseerida, siis filmi reklaamivat artiklit veebilehel, kus leidub eksitavaid vigu. Saksa sõjaväkke värvatuid kirjeldatakse kui 16aastaseid. 1925. aastakäigu mobilisatsioon leidis aset 27. oktoobril 1943, mil valdav enamus poistest oli saanud 18seks. Ainsad 16aastaselt mobiliseeritud olid lennuväe abiteenistuslased 1944. aasta suvel, vähem kui pool värvatute koguarvust. Polnud ka olemas mingit „Wehrmachti tööteenistust”. Saksa riigitööteenistusse astujad suunati mõne kuu järele SS-üksustesse ja muidugi taas „vabatahtlikult” – fakt, mida mugavalt eirates teatud ringkonnad armastavad Saksa sõjaväes teeninud eesti sõdureid mustata.

Filmi väärtust need pisivääratused ei vähenda.

Eerik Purje

Read more