Selg ja neerud – need, jah, kiusavad, aga olen õppind väiksemate eesmärkide seadmisel, et teen ainult nii palju ku suudan. Põle selles mingit äbi, ep pia jälgima rahvatarkust, et tänaseid töid ei tohi homsesse lükata. Võib ju küll.
Ning olen tänulik, et ei pia tööl käima. Aega on palju. Et saan parkides tervise huvides patseerida, jalamehena hea, et meile vajalik on kõik ambulatoorselt sobivas kauguses. Apteek, toidupood (meie omas on seal eurooplaste hüva rüüpü saadaval, ei piagi autoga riigimonopoli sõitma) - kik lähedal.
Väldin terasruunaga liikumist nii palju ku saan. Sest meie suures linnas käib see närvidele. Lugesin hiljuti seitungist, et Tranna, nigu Torontot kohalikud nimetavad on liiklusummikute poolt viletsaim linn meie mandril. Suvel eriti. Ku maakottu sõidame, siis argipäeva varahommikul, ei soovi töllerdada aeglastel suurteedel. Ning aina ehitatakse suu...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Try the first 8 weeks for $1.
